Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Pisut paberist ja paberi tootmisest

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Tartlastele teadagi hell teema, aga pajatagem siiski selle nii vajaliku toote valmistamise ajaloost, seda eelkõige Eestis.

Oskuse kasutada kiudaineid kirjutamiseks sobiva ja pärgamendiga võrreldes hoopis odavama materjali valmistamiseks leiutasid hiinlased enam kui 2000 aastat tagasi. Sealt kandus see oskus Kesk-Aasiasse ning araablase vahendusel Lähis-Itta ja Hispaaniasse ning Itaaliasse. Edasi juba Kesk-Euroopasse ja esimesed andmed linastest kaltsudest paberi valmistamisest Eestis pärinevad 17. sajandi keskpaigast.

Siin sai asi laialdasema alguse Räpinasse rajatud manufaktuurist, kuhu pärast Põhjasõda toodi Venemaalt oskustöölisi-pärisorje koos perekondadega. Need mehed valmistasid tavalise kirjapaberi ja odava pakkimispaberi-makulatuuri kõrval ka eriti vastupidavat paberit rahatähtede tarvis. Toodang kasvas, kui kasutusele võeti masinad. Paraku nappis toorainet – linaseid kaltse, mida hangiti peamiselt Pihkva kandist ja Peipsi-tagustelt aladelt. Nõudmine trükipaberi järele aga kasvas pidevalt.
Seda ka Saksamaal, kus 1844. a leiutati mehaaniline menetlus puidust nn puupapi tootmiseks, millest sai paberivalmistamise poolfabrikaat. Ja 1866. a jõuti rohkeid mürgiseid jääkaineid jätva keemilise tootmisviisini – tselluloosi keetmiseni.

Esimene tselluloositehas ehitati Tallinna 1893. a. Aga juba 1820. aastate lõpul oli tehtud kaltsudest paberit Ülemiste paberiveskis. Järvest välja voolavale jõekesele püstitati vesiratas, mille jõud jäi põuastel suvedel napiks. Seepärast seati siin üles linna üldse esimene aurumasin. Kirjutuspaberi kõrval valmistati veel rohkesti odavat pappi ehitustööde tarvis. Siit siis ka puupapivabriku nimetus. Paraku tekkisid vabrikandil vastuolud raega, vesiratas jäi seisma ja vabrik läks uute omanike kätte, kes pärast pikemat viivitamist alustasid 1893. a juba tselluloosi keetmisega.

Nagu keemiatehastes ikka olid töötingimused vägagi ebatervislikud. Töötada tuli halvasti ventileeritud ruumides ja lähikonna elanikud kurtsid vabrikust aeg-ajalt leviva halva haisu üle. Ühes plahvatuses sai kaks töölist surma ja mitmed raskelt kannatada. Aga nõudmine paberi ja papi järele aina kasvas ja tsaaririigi turg oli avar. Nii et tootmine oli igati kasumlik ja see ärgitas uute, paberit puidust tootvate ettevõtete rajamisele. Suurim nendest oli Saksa kapitalil põhineva Euroopa suurima ja moodsaima Waldhofi vabriku ehitamine Pärnu linna külje alla – aga sellest lähemalt juba järgmises pajatuses.

Egas Waldhof üksinda. 1900. aastaks oli valmis saanud Pärnu-Mõisaküla (sealt läbi Ruhja Valka) - Viljandi-Türi-Kohila-Tallinna kitsas raudtee, mis võimaldas paberi tootmiseks vajaliku puidu küllaltki head kohalevedu. Kuna põhiosa meie metsadest kuulus kohalikele mõisnikele ja maakohtades leidus piisavalt vabu töökäsi, siis hakkasid ettevõtlikumad parunid asutama oma puupapi- ja paberivabrikuid. Scheeli pangalt saadud laenude abil püstitati Kohilasse ettevõte, mis alguses tootis puupappi, 1907. aastast alates ka paberit. Ja on paberisaaduste (vihikud, kaustikud, kirjaplokid jne) valmistajana tegija tänapäevalgi.

Küll on hingusele läinud 1899. a Türil tegevust alustanud ja kuni 250 inimesele tööd ja teenistust võimaldanud paberivabrik. Tööliste majutamiseks ettevõtte lähedale ehitati väikeste elumajadega asula, mis siiani alles. Selle ühes suuremas hoones asuvad praegu kenasti koos kaks muuseumi – Türi muuseum ja üle-eestilist tähendust omav ringhäälingumuuseum. Isikliku kogemuse alusel võin kinnitada: tasub mõlemaid külastada.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 23/08/2018 08:42:26



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.42934107780457