Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Saksa keiserlik armee ja kitsas raudtee

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

1918. aastal avanes eestlastel oma kodumaal hea võimalus võrrelda Vene ja Saksa relvajõudude tagalateenistuse korda ning korralagedust, selle saamatust või ka võimekust.

Polnud mingit kahtlust Saksa kohati ilmselt ülepingutatud ja preisilikult jäiga ning täpsust nõudva süsteemi üleolekus. Niigi olid sakslased tehnika kasutamises loomuldasa taibukad. Ja seda ka idarindel, 1917. ja 1918. a algupoolel hõivatud laialdastel, kuid hõreda raudteevõrguga aladel. Ka Eestimaal, kus mitmed juba tsaarivõimu aegu alustatud, kuid ikka veel lõpetamata jäänud projektid viidi nüüd kähku ellu. Mõned neist olid seotud 750 mm rööpalaiusega kitsa teega.

Vene vägi oli juba 1915. a teinud algust kitsa tee pikendamisega Paidest Tapale, et seal kraami laiale teele ümber laadides luua otseühendus Pärnust Narvani ja kaugemalegi. Kuna Tamsalu lubjatehasel oli tooraine kohaletoimetamise tarvis olemas 17 versta pikkune edelasse suunduv kitsas raudtee, siis otsustati asja kiirendamiseks sedagi kasutada ja piirduda Paide-Tamsalu trassiga. Uut teed tuli rajada pisut üle 40 versta ja liiklus pidi avatama 1916. a 2. poolel. Aga ehituspataljon oli saamatu, suur osa materjalidest „läks vasakule“ ja 1917. a lõpuks saadi liikvele vaid töörongid ehituse lõpuleviimiseks. Siis tuli peale Saksa okupatsioon, Bresti rahu ja Saksa raudteerajajate erikomando, kes mõne kuuga panigi kaubaveo Paidest Tamsallu käima.

Hoopis laialdasemad olid sakslaste ehitusplaanid Saaremaal, mis taheti muuta mereväe strateegiliseks tugipunktiks Läänemerel. Tsaariväe rannakaitse patareid olid langenud vallutajate kätte osalt tervetena, osalt purustatuna, kuid nende kordaseadmine ei olnud probleem. Küll vajati Saaremaale tulevaste tugipunktide omavahelist kindlat ühendust. Samuti sõjamoona kohaletoimetamist Roomassaare sadama kaudu. Selleks otsustati katta saar 600 mm rööpalaiusega väliraudteede võrguga.

Raudtee alguspunkt pidi olema sadamas, kust juba 1917. a sügisel ehitati 4 km pikkune tee Kuressaare peajaama. Siit siis hargnesid väliraudteed kirdesse Orissaareni, põhja Soelasse, edelasse Kihelkonda ja kagusse Mõntu sadama ja Sõrve sääre tipuni. Mõntus oli juba tsaariväe 750 mm laiusega lõik olemas, nüüd tuli see teha kitsamaks.

Saaremaa raudteid hakkas kibekiiresti ehitama selleks kohale toodud tööpataljon, kes lihttööde tarvis kasutas nii sõjavange kui kohalikke elanikke. Osa rööpaid pandi uuele muldalusele, osa metall-liipritele lausa maanteele. Valminud lõigul lasti kohe käiku ka Saksmaalt toodud veerem – 12 auru- ja 2 mootorvedurit, ligi 250 pool- ja platvormvagunit ning 4 ahjukestega varustatud kinnist reisivagunit. 1918. a mais andsid okupatsioonivõimud loa ka eraisikutel seda raudteed kasutada. II klassi vagunis tuli 1 km sõidu eest tasuda 12, III klassis 8 penni. Saarlastele oli kiiruga ehitatud rööbasteel sõit oma kõikumiste ja relssidelt mahavajumistega tõeline elamus. Kuna sõidukiirus võrdus paremal juhul jalgratturi omaga, siis olid sagedased avariid kerged ja kannatanuid vähe. Pealegi oli vedurikesel kaasas piisavalt tugev puidust pruss, mille abil ühiste jõududega vagunid rööbastele tagasi kangutati. Reisijad ei teinud sellistest äpardustest suuremat väljagi.

Paraku puhkes Saksamaal enne revolutsioon, kui kõik kavas olnud teeharud valmis said. Seni oli suurel maal raudteekeel olnud teadagi ainult vene keel. Okupatsioonivõimude käsul tuli nüüd jaamade venekeelsed nimed ja neid tähistavad sildid asendada saksa toponüüme tähistatavatega. Ja alates 1919. a 1. jaanuarist tohtinuks kogu raudtee asjaajamises kasutada üksnes saksa keelt. Jäi seegi käsk täitmata, sest nüüdsest huvitas Saksa sõdureid vaid pääs ülekoormatud rongidele, et ometi kord jälle koju omaste juurde saada.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/08/2018 09:51:06



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.48431611061096