Küsitlus

Kas toetad ERM-i esist haljastuslahendust?

1918. aasta mustast suvest Tartus

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Egas Tartule ja tartlastele olnud kevad ja suvi kergemad kui teiste Eesti linnade elanikele.

Hea seegi, et Läti sõjapõgenikud olid lahkunud esimesel võimalusel tagasi oma kodukohtadesse. Aga Jurjevi universiteedi õppejõud ning venelastest tudengid jäid esialgu Emajõelinna. Ootama saatmist kuhugi Sise-Venemaale, uut suurkooli rajama. Lõpuks langetas Nõukogude Vene valitsus otsuse Voroneži linna kasuks. 17. juulil ja 31. augustil saadeti Tartust sinna kaks pikka raudtee-ešeloni enam kui tuhande ülikooliga seotud persooniga. Tartus käis samal ajal kibekiiresti saksakeelse Landesuniversität’i organiseerimine. Aga see puudutas tavalist tartlast õige vähe. Nende peamine mure oli, kuidas toidu poolest kuidagi ots-otsaga välja tulla.

Kohalik ajaleht teavitas päevast päeva üha uutest okupatsioonivõimude korraldustest elanikkonnale. 6. juulil teatati päevase leivanormi kärpimisest 50 grammile. Mõni aeg hiljem, et söögimajadel on keelatud anda supi juurde leiba ja valmistada teisipäeviti ja reedeti lihatoite. Tapamajadel keelati müüa rupskeid ja konte. 1. augustist seati sisse kaardid kõigile toiduainetele. Suhkrut ei ole ega tule, aetagu läbi sahhariiniga. Ja otsekui lohutuseks – tänu esimesele uudseviljale on päevane leivanorm jälle 100 grammi. Muide – 1918. a viljasaak oli küllaltki hea.

Tartlasi pani pead vangutama käsk, et kõik metsast korjatud marjad ja seened tuleb loovutada väikese tasu eest sõjaväele. Maarahval tuli aga sügiseks ära anda 2,5 naela kuivatatud nõgeseid, mida Saksamaal kasutati kiudainena ersatsriide valmistamiseks. Kuna petrooli ja bensiini ei olnud, elektriasjandus aga sakslastel küllaltki arenenud, siis hakati ka okupeeritud ala linnades kasutama valgustuseks väikseid elektrigeneraatoreid. Just 1918. a elektrifitseeriti äsja Tartu piiridesse arvatud Karlova linnaosa. Juhtmete saamisega oli küll tegu, aga isolaatoreid ja elektripirne näis 1918. a sügisel jätkuvat.

Okupatsiooniajal oli teisigi märkimisväärseid uuendusi. Kasvõi see, et uus võim kehtestas nii tänavatel kui maanteedel kohustusliku parempoolse liikluse. Ja sügisel mindi Vene verstadelt üle kilomeetritele, millega kaasnes üldine verstapostide ümberpaigutamine. 1 verst oli 500 sülda ehk 1067 m pikk – päris tuntav erinevus. Sõjaväe tehnilised üksused pandi kohalikke küllaltki käänulisi ja halvas seisukorras maanteid õgvendama ning remontima. Mõneski kohas parandati ka sildu.

Samuti pöörati tähelepanu hügieenile. Seni puudusid enamikus meie taludes kemmergud ehk käimlad. Nüüd nõudsid sakslased, et igas majapidamises oleks kinnine väljakäigukoht, kuhu ei pääseks ligi ei linnud ega putukad. Nii tõkestati ohtlike nakkushaiguste levikut ja ka talumajade ümbrus muutus tublisti puhtamaks. Igatahes kui 1918. a suvel tabas Eestit suu- ja sõratõve puhang, suutis Saksa armee veterinaariateenistus oma rangete abinõudega sellele õige pea piiri panna.

Ja veel üks detail. Seni puudusid meie maainimestel isikutunnistused. Saksa okupatsioonivõimud muutsid igale inimesele – alates 15. eluaastast – isikut tõendava dokumendi omamise kohustuslikuks. Vastav tunnistus oli saksakeelne ja kandis selle omaniku sõrmejälge. Seega Fingerausweis elik näpupass. Ning veel üks samm, mis 1919. a tuli kasuks noorele Eesti vabariigile. Mõisad jäid kohalikule aadlile, moodustades laialdase maafondi, mis 1919. a maareformiga kuulus jagamisele Vabadussõjast osavõtnute vahel. Ja oma maatüki eest tasus juba võidelda.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 09/08/2018 08:39:39



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.33970785140991