Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

1918. aasta mustast suvest Eestis

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Ilmade poolest oli see 100 aasta tagune suvi nagu suvi ikka.

Oli päikest ja äikest, andis teha heina ja koristada vilja. Ometi on see suvi pälvinud eestlaste suus musta suve nimetuse. Ja seda just rahvast rõhuva Saksa keiserliku armee poolt ehtpreisiliku täpsusega ellu viidud okupatsioonirežiimi tõttu. Tõsi – erinevalt Vene väe demoraliseeritud soldatitest Saksa sõjaväelased ei varastanud ega röövinud relva ähvardusel taludest toiduaineid ega kariloomi. Sakslased ostsid söögipoolist spetsiaalse okupatsiooniraha Oberosti abil, millel paraku puudus pea igasugune väärtus ja mida eestlased peagi tõrkusid vastu võtmast. Siis läks käiku laialdane vahetuskaubandus. Meie Speck, Butter und Eier (pekk, või ja munad) sakslaste sahhariini, seebikivi ja ersatssigarettide vastu.

Röövis aga võim ise. Ja seda täiesti ametlikus korras talurahvale peale pandud kõrgete toiduainete ja hobuste rekvireerimisnormide näol. Äravõetu eest anti vastu korralikult vormistatud kviitung ja kõik,. Ei tahtnud talupoeg anda, siis ähvardati teda rahatrahvi, vangimaja või sunnitöölaagriga. Nii et parem oli juba loovutada nõutav kraam vabatahtlikult sunniviisil. Kusjuures mõned rekvireerijad andsid mõista, et mõningase meelehea eest võivad nad ka vähem nõuda. Eks teiste perede norme saab vastavalt suurendada.

Suhtlemine võimudega pidi toimuma saksa keeles. Kohalikke olusid arvestades võeti siiski vastu ka eesti- ja venekeelseid avaldusi ning kaebusi, ainult et nende menetlemine käis hoopis aeglasemalt kui saksakeelsetel. Kõik Saksamaale saadetavad kirjad ning postkaardid pidid olema riigikeeles ja lahtises ümbrikus, et sõjatsensoril ei oleks vaeva nende avamisega. Telegramme lubati saata vaid erandjuhtudel. Tekst tuli kohalikus komandantuuris Saksa ohvitserile ette näidata. Tema siis otsustas, kas sideliine tasub eraisiku sõnumiga üle koormata või mitte.

Eraisikute liikumine nii maal kui linnas oli rangelt piiratud. Asulates kehtestati komandanditund. See tähendas, et pärast kella 9 õhtul kuni kella 6 hommikul ei tohtinud eraisikud ilma eriloata uulitsal liikuda. Lube anti arstidele, ämmaemandatele, ning okupatsioonivõimude teenistuses olijaile. Keelust üleastujad viis sõjaväepatrull komandantuuri, kus valves olev ohvitser võis süüdlase pärast ülekuulamist vabastada, talle rahatrahvi määrata või koguni trellide taha saata. Nii, kuidas tal parajasti tuju oli. Vanglakaristuse pikkus võis küündida raskemal juhul aastani. Kõik jalgrattad tuli registreerida ja neil lubati sõita ainult isikul, kel oli ette näidata vastav paber.
Kirjalikku luba läks vaja ka rongiga sõitmiseks. Vaid linnalähedastel liinidel oli sõit vaba. Seejuures hoiatati: ei mingit toidukraami toomist maalt linna. Seda keeldu kontrollisid jaamades patrullid, kel oli voli kaasasolev suupoolis koha peal konfiskeerida.

Linnarahvale kehtestati õige napid normid toiduainete ja väheste veel poodides ja ladudes olevate tööstuskaupade ostmiseks. 1918. aasta kevadel oli igale linlasele ette nähtud nädalas pisut üle 1 kg leiba, ligi 7 kg kartuleid ja 300 g liha. Võid, rasva, mune, suhkrut ja muud taolist tuli hankida spekulatiivsete hindadega turult, kus sageli seda toekamat kraami müügil ei olnud. Südasuvel, enne uue saagi valmimist, kärbiti kaartidega antavat piskut veelgi. Võidakse küsida – mida siis linlased sõid, kuidas ära elasid? Eks eelmise sügise kartul ja värske kala aidanud kuidagi kõhtu täita. Ka muidu umbrohuks peetud värskest rohelisest andis vesist suppi keeta. Vitamiinidest igatahes piisas. Ja kehakaalu lisandumist ei olnud karta.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 02/08/2018 08:41:12



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.38132882118225