Kõik uudised Paberväljanne Online

Sinisilmne tantsulõvi

Türgi rahvasuu pidavat sinist silma õnne sümboliks pidama – vana vägivaldurina ei lasknud ma seda omale luksuslikul pakettreisil muidugi kaht korda öelda.

Ütlus vastas tõele: pärast seda, kui olin kohalikega keelebarjäärist tekkinud konflikti tagajärjel mehemoodi rüselenud, võitsin lotoga imeilusa roosade pärlitega käekee. Muidu pääses loosirattasse ainult siis, kui kohalikust poest mingi ostu vastu tšeki olid saanud, kuid kauboi võeti ka niisama jutule. Kandsin ehet uhkelt kaks päeva, siis hakkas see kummiga vigur hirmsat moodi pigistama ja osutus naistele mõelduks.

Telliskivi taskus

Suurematest sekeldustest päästis mind silmipimestavalt kaunis giid Kertu, keda ma ära kiita ei jõuagi. Suudate te uskuda, et ta on lõunamaal elanud juba kümme aastat ja räägib nii türgi, kreeka kui eesti keelt? Tohutult kahju ainult, et ta endale võõrast verd mehe on leidnud.

Kultuuriväärtustest jäi meelde kaks maailmakuulsat keskust (suuremad kui Tartu kaubamaja!), millest üks oli pühendatud nahkadele ja teine kullale. Jõukamad kaasreisijad tormasid viimases kohe ostlema, mõni aga käskis kohalikul kullassepal varem turult soetatud käekella parajaks meisterdada. Leidsin jälle sobiva koha kaaslaste tuju tõsta ja nõudsin, et ka mu kummiga käevõru korda tehtaks.


Teatud olukordades on vägivald Uuno hinnangul ka välismaal igati õigustatud. Kertu Rentsel

Kohapealne tarkpea õpetas meid veel vahet tegema, mis on rubiin ja mis smaragd. Mina märkisin siis ära, et mulle meeldib kõige rohkem telliskivi, sest see on kõige odavam.

Kolm tundi tantsu

Nahakeskuses aga olin ma Küprosel juba käinud ja seega teadsin täpselt, milline moedemonstratsioon seal ees ootab. Ja loomulikult kutsutigi jälle külaliste seast lavale tooteid proovima üks naine, üks mees ja üks laps. Mul oli jope juba õigel hetkel seljast heidetud ja esimese kutse peale tormasingi lavale. Kõndisin rahva ees jalg jala ette nagu tõeline mannekeen ja pälvisin marulise aplausi.

Tõeline õnn tabas mind tagasi Antalya hotelli jõudes. Korraliku tööinimesena sättisin end muidugi juba kell kümme magama, kui äkki akna all meeletu tümakas käivitus. Selgus, et lahti on läinud vene disko – sealseid turiste jagub ju tohutult.

Suikumisest ei tulnud midagi välja, aga mis disko see ilma Uunota on? Põrutasin kohe õue ja vehkisin kolm tundi järjest tantsida. Selge on see, et Tartus ei lähe 64-aastane ilmaski ööklubisse taidlema, kuid seal ei naernud minu üle keegi. Eksperdina märgiksin veel ära, et kreeka laulud on tõesti mõnusalt meloodilised, aga türklaste artistid esinevad nagu matustel.

Autor: Uuno Kivilinnast (5889 9383)
Viimati muudetud: 21/06/2018 08:48:34



test version:0.13431715965271