Kõik uudised Paberväljanne Online

Tartu vürtspoodidest

Aeg läks, majandus arenes nii maal kui linnas ja 19. aastasaja lõpu poole algas Eestis urbaniseerumine.

Teisi sõnutsi: töövõimelise, kuid maal tööta jäänud rahvastiku siirdumine linnadesse, kus nad asustasid peamiselt aguleid ja kunagistele mõisapõldudele valguvaid eeslinnu. Oma igapäevast leiba – seda antud sõna laiemas tähenduses – hankisid nad osaliselt maalt, osalt turult, peamiselt aga äärelinnade tänavanurkadele tekkinud väikekauplustest, mida rahvas millegipärast nimetas vürtspoodideks. Kuigi tõelisi vürtse müüsid kesklinnas asuvad hoopis esinduslikumad koloniaalkauplused. Aga vürtspoode oli palju ja nad moodustasid nii 2/3 kõigist Tartu linna kaubanduslikest ettevõtetest.

Egas nende väljanägemine ning puhtus olnud kiita. 1916. a suvel kirjutas Postimees artiklis „Väikesed nõudmised väikekaupmeestele“ järgmist: „Kaupmees peab olema lahke, arukas, puhtuse armastaja, viisakas. Kuid kõigest sellest on meie kaupmeestel sageli suurem puudus kui soolast ja suhkrust. Riiulitel on aastatevanune mustusekord ja tolm. Samas nuuskab kaupmees nina, samas asub toiduainete juurde. Valitseb paberipuudus ostetu sissepakkimiseks. Ostjatega kõneldakse „ülevalt alla“, teenindatakse aeglaselt. Otsekui muuseas.“

See oli siis sõjaaegse kaupadepuudusega kaasnenud kurtmine. Hiljem olukord paranes, konkurents surus peale ja iga poodnik püüdis oma klientuuri säilitada. See tavaliselt läks ka korda, sest edukas vürtspoodnik tundis pea kõiki oma kundesid ja oli agar kohalike uudiste vahendaja. Aega jutuajamiseks ju jätkus. Ei olnud kiiret ei ostjal ega müüjal.

Kaljo Villako meenutab oma poisikesepõlvest. Vürtspoodides käis ostjaid harva ning peremehel või perenaisel ei olnud mõtet kogu aeg leti taga igavleda. Võõra sisenemisest andis märku kell, mis ukse liigutamisel tugevalt kõlises. Ja kohe oli müüja ka platsis. Hügieeni huvides muudeti eeskirju järjest rangemaks. Petrooleumi- ja heeringatünnid tuli paigutada omaette kõrvalruumi. 1930. aastate alguses hakati ka piima müümiseks nõudma spetsiaalruumi ja seejärel tekkisid omaette piimapoed. Poodnikud küpsetasid ise leiba ja rahvas teadis juba, kelle küpsetus oli maitsvam. Mõnikord saadeti lapsed mitme kvartali taha toda head leiba tooma. Küll oli igas poes leib värske ja lõhnas isuäratavalt. Läbimüük oli ju väike, aga kuidagi nad ära elasid. Kuigi mõni läks ka pankrotti. Seda just suure majanduskriisi aastatel.

Mõni riskeeris viina salaäriga. Kes politseile oma öökaubandusega vahele jäi, selle ärile tehti kiire lõpp. Osavamad aga teenisid kenasti. Riigiviina müüdi Tartus ainult kolmest erikauplusest, mida rahvas tsaariaja mälestusena nimetas „monopolideks“. Üks neist asus Riiamäel, teine Uueturu tänaval ja kolmas Ülejõe linnaosas. Avatud äripäeviti ja kuni kella 16-ni. Osta siis kas veerandliitrist „asunikku“ või kolmveerandliitrist „riigivanemat“. Mõni kesklinna koloniaalpood oli hankinud küllaltki kalli patendi alkohoolsete jookidega äritsemiseks. Sealt sai osta „valgepeaks“ nimetatud hästi puhastatud riigiviina pooleliitrises pudelis, mille hind oli vaid jõukamale seltskonnale taskukohane. Nii nagu likööridel, brändidel ja teistelgi pidujookidel.

Vaesem rahvas leppis õllepoodides pakutava kesvamärjukesega, millest Emajõelinnas juba puudust ei tuntud – üks suur ja nimekas, teine väiksem ja vähemnimekam õllevabrik seda vahutavat jooki pakkumas. Küll erikujulistes pudelites, küll lausa vaatidena. Ja meesüliõpilaste näol piisav klientuur olemas. Aga vürtspoodides õlut ei müüdud ega kakerdanud ka nende ümbruses vintis joomavendi. Nende mark oli denaturaliseeritud piiritus. Ehk tinakas või „kolme kondi konjak“ – tavaelus kasutatav priimuse süütamise vedelikuna.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 06/06/2018 21:03:41



test version:0.18413090705872