Kõik uudised Paberväljanne Online

Tartu turgudest ja turuplatsidest

Läbi sajandite on turg koos turuplatsiga olnud linna avaliku elu keskkoht.

Seda Tartuski, kus kauplemas käidi raekojaesisel väljakul. Eks leidunud neid äri tegemise kohti mujalgi linnas, aga raekojaplatsil olnu vääris Suure turu nime, mis säilis ka siis, kui turgu siin enam ei lubatud pidada.

Suur turg oli linnarahvale peamine infokeskus. Siin võeti vastu kõrgeid külalisi, peeti sõjaväeõppusi ja paraade, viidi täide karistusi. Kõik tähtsamad teadeanded loeti ette just turuplatsil. Toimuvast anti märku trummipõrina ja pasunapuhumisega. Seejärel astus ette uhkes mundris tseremooniameister, kes valjul häälel luges kroonu või rae käsu või keelu rahvale ette. Olid veel aste madalamad väljahüüdjad – heeroldid. Nemad kõndisid Emajõe ääres ja kaubahoovi kandis ringi ning väikese tasu eest levitasid eraisikute teateid. Ironiseeriv rahvalaulgi ütleb sellise reklaami kohta:

„Trumm, trumm, trumm!
Kes on näinud Pungamari puusakotti,
mille sees on kaks kirjut rätti,
sõrmus, rubla raha ja kapivõti?“

Kaubitsemine algas turul juba varahommikul turulipu heiskamisega ja lõppes õhtul lipu langetamisega. Kojameestel nappis aega platsi puhastamiseks hobusepabulatest ja muust prahist. Puhtuse loomisega oli pidevalt tegu ja raad otsustas lubada esindusväljakul pidada küll aeg-ajalt toimuvat laata, mitte aga igal argipäeval peetavat turgu.

Pärast turukauplemise väljasuremist raekoja ees olevalt väljakult kujunes samasse lähedale, Emajõe kallastele kolm eraldi toidukraamiga kauplemise kohta. Jõe vasakule kaldale kalaturg, mille Kivisilla-poolses otsas müüdi hobuveo tarvis heina ja kaera. Emajõe lõunakaldast pisut eemal, praeguse haridus- ja teadusministeeriumi ette jääval alal – vahepael ka Politseiplatsina tuntud – lihaturg. Ning Kivisillast kuni äsja remonditud turuhooneni see kõige rahva- ja kaubaküllasem – söögiturg. Seda, igale tartlasele omal ajal nii vajalikku ning tuttavat paika kirjeldas Oskar Luts nostalgitsevalt meenutusraamatus „Maa ja linn“ erilise detailirohkusega.

„Söögiturg …Pahemat kätt on maarahvas, kes oma vankritelt müüb kõike seda, mis maalgi võib näha iga päev: kanu, kukki, võid, kanamune ja nii edasi. Nende vastas, Emajõe pool, on rivistatud teraviljaga kaubitsejad. Aga niihästi seal kui teal kükitab mõni vanamoorike lausa virtsasel uulitsal, silmad vesised, suurrätik õlul, väike munakorvike nina all. Ja kõigi nende vahel saalivad linnaprouad oma majateenijatega, maitstes võid, hoides kanamune vastu päikest, kurjustades, tingides, kuni mõni südakam „mats“ juhatab kas selle või teise mitte kuhugi mujale kui otse kemmergusse. Kisa ja kära on kõikjal – hullupööra.

Teen ringi ümber kaubahoovi ja märkan, et igast avatud poeuksest torkab mulle ninna oma erilehk. Nahakaupluste lähedusest võin ütelda kas või pimesilmi. Samasugune lugu on heeringa- ja rauakauplustega, aga riideäridel on juba hoopis vähem lehka. Kuid siiski on.

Lähenedes teistele kaubaruumidele aitavad kõrvadki kaasa nende äratundmiseks: seal taotakse sirpe ja vikateid kõlinal üksteise vastu või kolisevad raualatid. Riidekaupluses läheb seevastu kõik tasa ja sahinal. Eriti kõvu sõnu ja lärmi kostab kuulsa Mõtuse kaubaruumist, kus peaasjalikult müüakse valgest nahast säärsaapaid, mida hüütakse ka venesaabasteks ehk lihtsalt „venekateks“. Kaupmees ise ja tema sellid nimetavad neid uhkesti „Mõtuse lõmmudeks“."

Ärge pange pahaks Lutsu erilist tähelepanu naha ja jalatsite vastu. Tegemist oli ju Palamuse kandi kingsepa pojaga, üles kasvanudki vastavas miljöös.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 30/05/2018 20:12:29



test version:0.13234210014343