Küsitlus

Millist bussikorraldust eelistad?

Elsbet Parek 1920. aastate tudengielust

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Alates 1921. aastast võisid organisatsioonidesse-korporatsioonidesse mitte kuuluvad tudengid kanda 1. maist kuni 1. oktoobrini valget üldmütsi.

See oli kitsa nokaga tekkel, põhi valgest, veer tumesinisest sametist. Ees kullavärviline ring Apollo templi kolme sambaga. Kuulusin Veljesto-nimelisse üliõpilasseltsi, mille liikmed nimetasid üksteist sõtsedeks ja veljedeks. Sinna koondus peamiselt eneseteadlikke noori vaimuinimesi, kel olid käsil ilmavaatelised otsingud koos teaduseharrastusega, seda põhiliselt humanitaaraladel. Nende hulgas leidus võimekaid intelligente, aga ka keskpäraseid, kes end nimekamate vaimsuse kumas soojendasid. Kõik olid suured individualistid, kellest mõnedki seltsist lahkusid, kuna sealne õhkkond neile ei meeldinud.

1925. a alustati Veljestos laiahaardelise „Ilmavaatelise õpiringiga“, kus pidi toimuma 38 ettekannet religioonist, ühiskonnakorraldusest, kultuurist ja kasvatusest ning ka isikliku elu korraldamisest. Esimese talve jooksul peeti 10 koosolekut. Osavõtt oli rohke, sõnavõtte palju, arutlus elav. Kevadeks jõuti järeldustele, et intelligents ei tohi alluda kõikvõimsatele majandusseadustele, vaid peab püüdlema kõrgemate vaimsete huvide rõhutamise kaudu oma mõju suurendamisele ühiskonnas.

Korporatsioonide ja üliõpilasseltside üheks ülesandeks oli oma liikmetele seltskondlike kommete õpetamine ning treenimine. Iga organisatsioon korraldas kord semestris avaliku kohviõhtu akadeemilise pere liikmetele. Sinna kutsutud noorikule tuli meespartner alati koju järele ja saatis pärast jälle koju. Loomulikult kuulus sellise jalutuskäigu juurde vaba vestlus. Kinnistele kohviõhtutele paluti aukülalistena populaarsemaid ülikooli õppejõude või ühiskonnategelasi, kellelt oodati lühemat ettekannet või sõnavõttu. Iga liige võis omalt poolt kutsuda ka ühe külalise, kelle eest tuli tal kombekohaselt hoolt kanda. Istuti ümber väikeste laudade, aeti juttu, joodi kohvi. Kuulati tervitusi, deklamatsioone ja muusikapalu. Tantsiti elava muusika saatel, mida esitas trio või pisut arvukam ansambel. Nii et tegemist oli tagasihoidliku akadeemilise salongiga.

1920. aastatel tihenesid sidemed Soome – kus sel perioodil kehtis range keeluseadus – üliõpilasseltsidega. Lahetaguste noorte vastuvõtmisel tuli meil harjuda kohvijoomisega Rootsi moodi. Mitte laua ümber istudes, vaid igaüks hoidis seistes kohvitassi koos koogitaldrikuga käes ja maiustas siis vaba vestluse vahele. Kõik see nõudis omajagu osavust. Eriti kui oli libeda parkettpõrandaga ruum ja kohvilusikas juhtus maha kukkuma … selle kombeka ülestõstmisega oli tegu, kui just mõni kavaler ei kiirustanud abistama. Mõnikord libisesid isegi piinlikult pikali. Igatahes tundsid eestlased ennast sellistel vastuvõttudel küllaltki ebakindlalt ja ebamugavalt.

Aga muidu oli peen olemine küll. Ettekandjad kõndisid kohvikannudega ringi ja kallasid kuuma ning kanget Soome moodi valmistatud jooki lisaks. Suupisted olid paigutatud piki seinu olevatele laudadele nn Rootsi laua moodi. Paraku vaid vähesed söandasid oma käega neid isuäratavaid hõrgutisi võtta, sest pakutavaga kombekohaselt manipuleerimine tundus ületavat inimvõimete piiri. Soomlastest pererahvale oli see aga harjunud tegevus. Nemad lasid serveeritut endale ilma mingi raskuseta hea maitsta. Küll võisid Soome meesüliõpilased hätta jääda meil pakutava alkoholi degusteerimisel, mis kippus sageli ületama kombekuse piiri. Nii et rangel alkoholipoliitikal olid ka omad varjuküljed.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 10/05/2018 09:29:20



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.32713890075684