Küsitlus

Keda usud?

Vader kodulinnaosa maha ei müü

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Küll hullaks Anne Leetsigi kodukanaliäärsetel moekatel trenažööridel, kui jultunud noorsugu talle sealjuures näkku ei irvitaks. Kaur Paves

Annelinna suurima patrioodi Anne Leetsi hinnangul on valitsejad tegevuses prestiižsematele rajoonidele keskendunud ja temanimelise rajooni puhta hukatusse suunanud, ent niisama lihtsalt võitlejahingega vanadaam midagi kinkida ei kavatse.

Anne ringi ääres vanaduspäevi veetev Leetsi on Anne kanali seisukorda teraselt jälginud aastaid, ent tema teada muutub see järk-järgult aina hullemaks. “Alates 2012. aasta augustist, mil kanalisse voolas 20 ööpäeva jooksul tohutu kogus soojatrassikambrite pesuvett, halvenes märgatavalt kanali elukvaliteet ja isepuhastusvõime,” meenutas daam põhjalikule dokumentatsioonile tuginedes.

Massiline fekalism?

Leetsit pahandab oletus, et kanalisatsioonitrassid juhitakse otse kanalisse ning linnapoolset kanalit rikastavate trasside kaevude metall-luugid on kaetud pinnasega. Viimane mõõt sai tal täis aga tänavu märtsis, mil väidetavalt Sõpruse sillalt hunnikutesse lükatud õlisegune läga armastatud supluspaika valgus. “See trass alles ehitati – enne valgus see vedelik luhale ja vanajõkke,” teadis vanaproua. “Linnas on kanalisatsiooniga halvasti ja roheluse hävitamisel on ahnuse märk küljes.”

Tartu Veevärgi juhataja Toomas Kapi sõnul on süüdistused fantaasia vallast, sest Sõpruse sillal lihtsalt pole kinnistuid, kus reovesi tekkida saaks. “Samuti ei ole silla küljes reovee survetorustikku, millega üle jõe võiks reovett juhtida,” märkis ta.

Sajuvees, mis tõepoolest sillalt kanalisse võib liikuda, aga Kapi teada üldjuhul fekaalset reostust pole. “Ei usu, et inimesed käiksid Sõpruse sillal masside kaupa oma asja tegemas nii, et see mõjutaks Anne kanali vee kvaliteeti. Pole ise tähele pannud,” hindas ta. “Samuti ei ole teekattematerjali tehtud fekaalsetest jääkidest.”

Sadistlik akt

Leetsi valutab südant ka kanali ümbruse haljastuse pärast. Eriti just kevadisel teede lagunemise perioodil on ta tähele pannud, kuidas prügiauto ühe prügikasti juurest teise juurde vurab, nii et tasased murupinnad poriseks tõngermaaks muutuvad. “Sama toimub muru niitmisel: ei loe midagi, et pinnas on märg, pärast hooldust saab rohelisest porimülgas,” põrutas ta.

Kalda tee aktivisti arvutuste kohaselt on üle viiekümne eelmise põlvkonna istutatud kase juured ületallamise tõttu rängalt paljandunud. “Kas linna haljastusteenistus ei tea, et juured tuleb mullaga katta, et puud elada saaaks?” ahastas ta

Veelgi õnnetumalt on läinud pihelgal („Eestlaste püha puu!”), mis on olnud eelnevatel aastatel lausa sadismi ohver. “Maha on saetud 14 elusat oksa, nii et alles on vaid ladvaosa, ja 2018. aasta kevadel võeti maha veel neli oksa,” raporteeris Leetsi. “Ihaste-poolselt Anne kanali kaldalt on maha saetud ilusad pajupõõsad, mis kaitsesid Sõpruse sillalt tulevate heitgaaside eest.”

Varjas vaadet

Nii ongi Emajõe ööbikud Leetsi karmil järeldusel Tartus arvatud sundüürnikeks, keda Eestil vaja ei ole. “Ööbikute pesapõõsad on jõe ääres maha raiutud või on mõnest ümarast põõsast püsti jäetud paar ronti. Tartu linn, mis tunne on vaadata, kui vaprad väikesed rändajad – kuldnokad – mürgitatud murupinnalt toitu otsivad?” heitis ta kinda kõigile, kel veel süda sees.


Ökoloogilised kuritööd on vaatleja jäädvustanud selgepiirilisele joonisele.

Linna arborist Kaire Zimmer tunnistas, et Anne kanali ja Emajõe vahelisel alal tehti aprillis noorte puude (sanglepad, hõberemmelgad) kujunduslõikust, et puudel kasvaks tugeva struktuuriga võra, vältimaks hilisemat okste murdumist. “Kuna tegemist on teeäärsete puudega, siis tuleb juba noortel puudel järk-järgult eemaldada ka alumisi oksi, et need suuremaks kasvades ei takistaks tee kasutamist,” selgitas ta. “Võra kujundamist on oluline teha just noortel puudel, kui oksad on veel peened ja lõikehaavad väikesed. Selliseid väikeseid lõikehaavu on puul kergem kinni kasvatada. Just suurtest lõikehaavadest saavad sageli alguse mädanikud.”

Eedeni tagant, koerteväljaku kõrvalt ja kanali servast võeti aga maha noort pajuvõsa ja mõned vanemad põõsad, mis olid lamandunud või osaliselt kuivanud. “Kanali otsalt mahavõetud võsa kasvas veepiiril ega kaitsenud kuidagi inimesi Sõpruse silla heitgaaside eest, vaid varjas vaadet veekogule,” vaidlustas Zimmer Leetsi etteheited resoluutselt.

Postitantsu ootuses

Leetsi meelehärmiks tõdes arborist veel, et sel aastal on plaanis lõigata veel pajuvõsa Emajõe loodusraja äärest Turu tänava ja Sõpruse silla vahelt, samas kui istutusi kavas pole. “Tegemist on paari aasta eest tehtud pajuvõsa lõikuse kordamisega, et raja ääres oleks mõned kohad, kus säiliks vaade veele,” lubas ta. “Ja enne ranna avamist vaatame veel kindlasti üle kanali Pika tänava äärsed puud ja põõsad, et seal ei oleks kuivi, murdunud või ohtlikke oksi. Probleemiks on, et pidevalt murtakse oksi ja näo kõrgusele jäävad ohtlikult teravad oksatüükad.”

Tegelikult ei soovigi harrastussportlane Leetsi enam lemmikkanali juurde looduskatastroofi kaema minna, sest tavainimestele kohaste abivahendite asemel on sinna üles pandud “imelised rippumisatraktsioonid”. “Millal aga tulevad rikkalt maalt postitantsuinstruktorid meie noortele töötutele vabas õhus postitantsu õpetama?” päris ta kibedalt. “Invaliidid ja väärikas eas inimesed paluvad linnavalitsusel tagasi panna ära viidud kolmepalgiistmed, millel sai märkamatult selga venitada, ilma et nolgid irvitada saaks.”

Alatu laim

Tervishoiuteenistuse juhataja Piret Väljaots julgustas Leetsit kaotatud pingi pärast mitte ülearu norutama, vaid hoopis liituma kanali ääres käivitunud füsioterapeut Marko Treieri tasuta välitreeningutega. “Väga vähesed treeningul osalejad suudavad esialgu teha rippes harjutusi: kõhulihaste treeningut, lõuatõmbeid. Selleks viibki treeningu läbi füsioterapeut, kes näitab platsil olevate vahendite kasutamise võimalusi, läheneb treeningule loovalt ning leiab igale osalejale sobiliku harjutuse ja sobiliku koormuse,” tõotas ta. “Kindlasti pole vanus takistuseks.”

Leetsile selline teema kõrvalejuhtimine ei sobi, liiati on ta seda peavoolumeedia vahendusel varemgi kogenud. “Kui Anne kanali seisund 2012. aastal halvenes, hakkasid ilmuma artiklid alltekstiga, et Tartu inimesed käivad kanalis roojamas, mitte ujumas. Moto: parim kaitse on rünnak!” meenutas ta valusat nööki. “Aga kodumaad maha ei müüda. Muidu ei julgeks vabadussõdalastele silma vaadata!”

 

Rein Pent
Anne kanali piirkonda teenindava Roadwest OÜ projektijuht


Kuna Anne kanali ja selle taguse kõnniteede kastide täituvus on päris suur, siis on autoga sinna sõitmine möödapääsmatu. Meie selle piirkonna auto on väike Dacia Dokker, mis oma mõõtmetelt mahub ilusti kõnniteele, ruumi jääb isegi üle.

Nii et ei ole vajadust haljasalale sõitmiseks. Autojuht ütles, et kui ta peakski haljasalale sõitma, siis ainult ümberpööramiseks. Aga meestel on rehad auto peal ja väiksed pinnaserikkumised parandatakse.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 19/05/2018 13:20:53



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.35738801956177