Küsitlus

Mitme punktiga hindad kümne palli skaalal Tammeka lõppenud hooaega? (Ära unusta, et Kevin Rääbis andis kaheksa.)

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Aktivistidele üha armsamaks muutuvast metsarohelusest pole futuristlikus tükis haisugi. Maris Savik

Andrus Kiviräha hittromaani ainetel valminud Vanemuise draama käib algmaterjaliga ümber õige vallatul moel, tuues vaatajate ette PVC-torudest muinasjutumetsa.

Lavastuses „Mees, kes teadis ussisõnu“ külavanema tütart Magdaleenat kehastav Linda Kolde tõdes, et Kivirähk on oma müügihitis loonud tõelise muinasjutumetsa, mis on mõneski mõttes üleelusuuruseks muutunud. Sarnaseks on kujundatud ka Vanemuise väikse maja lava. „Nii ei saa mets olla lihtsalt käbisid täis, vaid temas peab olema mingisugune unenäolisus – ja lähtutud on pigem sellest,“ vihjas näitleja.

Poeme sakstele

Nii ongi kineetilise teatri suurkuju, lavastaja ja kunstnik Šaša Pepeljajev rahva ette toonud PVC-torud, ämbrid ja kiled. „See on objektiteatri tipp, millega me tegeleme,“ põrutas peakangelase Leemeti rolli täitev Veiko Porkanen. „Mitte millestki annab midagi suurt või visuaalselt suurejoonelist välja võluda ja see kõik inspireerib.“

Lahti rulluvad ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas koos nagu vennad, lahingusse sõideti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust sisisevate ussisõnade peale tuli appi Põhja Konn, kelle abil saadi jagu kõigist vaenlastest. Need ajad on paraku mööda saamas: noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käima kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest „veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa“. 

Porkanen kiitis stsenaristi, ent märkis ühtlasi, et lavaversioon viib ussisõnad abstraktsemale tasandile. „Selliseid tegelasi ja situatsioone, mida Kivirähk on suutnud välja mõelda, iga mees ikka tagataskust välja ei võta,“ sõnas ta. „Kui aga raamatut lugedes tundub, et inimesed käivad karusnahkades ringi ja roomavad mööda sammalt, söövad päevast päeva põdraliha ja öökullimune, siis meie lavastuses seda ei näe.“

Venitame kummi

Kui kunstniku ja lavastaja ideed algtekstile lisada, siis kulmineeruvad nad Porkaneni tõlgenduse kohaselt omalaadses maailmalõputeoorias. „Suri meil ju ühes riigis viimane ninasarvik ning liigid kaovad sageli juba enne, kui neid avastataksegi, samuti hulbivad mööda maailmamerd plastiksaared,“ kirjeldas „Leemet“ oma nägemust. „Minu jaoks on see just kokku läinud looga viimasest mehest, kes teadis ussisõnu ja kuskil koopas pesitsevast Põhja Konnast, kes peab selle kõige üle valvama, mis meid koos hoiab. See kõik algab mingitest väikestest asjadest, mida me ise tekitame, ja lõpuks viivad need suurte katastroofideni.“

Kolde rääkis, et lavastus on isegi Pepeljajevi kohta ebatüüpiline, kuivõrd tema peamine lugude jutustamise viis kuulub füüsiliste, mitte sõnaliste kilda. „Meie aga püüame need kaks asja paralleelselt jooksma panna, mis on kohati väga huvitav ja kohati väga keeruline,“ lausus ta. „Trupis on nii näitlejaid kui tantsijaid, aga me oleme kõik võrdsed ja teeme kõik mõlemat.“

Porkanen selgitas varem meil näiteks „Sigmundi ja Freudi“ ja „Haldjakuninganna“ lavastanud Pepeljajevi fenomeni tõigaga, et ta tabab kõrvaltvaatajana seda, mis eestlastel endil puudu jääb. „Ta on tulnud meile siia tegema seda, mis võib-olla mujal nii palju kõlapinda ei leia. Ilmselt talle meeldib eestlaslik rahu ja see pikk kumm, mida meis aina venitada ja venitada annab, enne kui ta plaksu ära teeb,“ hindas ta.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 26/04/2018 00:09:40



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.37054300308228