Küsitlus

Mitme punktiga hindad kümne palli skaalal Tammeka lõppenud hooaega? (Ära unusta, et Kevin Rääbis andis kaheksa.)

Pepeljajev painutab põlist põhjakonna

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Mis arvamusliidrid saalist teiseks vaatuseks peletas, jääbki lõplikult välja selgitamata. Maris Savik

Alles see oli, kui Saša Pepeljajev Ugalas Paunvere rahva pastlad varvaskingadega asendas. Vanemuises haaras Vene tantsuteatri legend sarvist Põhja Konnal endal.

Pean mõõduka häbiga tunnistama, et pole päris pikalt enam esietendusele sattunud. See, aga kindlasti ka Pepeljajevi oreool ning tõdemus, et tantsumaailmas olen sama kodus kui mäger missivõistlustel, tekitavad mõnusa ootusärevuse ühes kerge õõvaga. Kas üldse haagib?

Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ vaevalt kellelegi tutvustamist vajab. Koolide kohustusliku kirjanduse osa, tõeline tüvitekst. Klassikülastuste broneerimisega aga ehk ei tasuks kirjandusõpetajatel ülemäära kiirustada. Väiksema teatrikogemusega teismelise võib pea neljatunnine šedööver teatrimajadest sootuks sohu peletada.

Helgelt sünge

Lavastaja pieteedist teksti vastu annab tunnistust nii muutmatul kujul pealkiri, kui ka püüd kogu raamatus toimuv lavale pressida. Mistõttu lugu saab pikk, terake hüplik samuti. Piltide liimimiseks kasutatud tänapäevaste videolõikude ja laval toimuva vahel silla leidmisel äpardun täielikult. Küllap pean omaenda Pegasuse tiibu lihtsalt tihedamini treenima.

Kuidas õnnestuks süžeelõnga pidevalt peos pidada neil, kel raamatuga puutumus puudu, võin vaid oletada. Kui munkade ja rüütlite mõrvad on igati arusaadavad – kust muidu veini saada – siis miks metsarahva endi seas verepulmi peetakse, võib küsimuseks jäädagi. Mitmel puhul, kus tekst sõlmes tantsuga, sõnadest lihtsalt aru ei saa. Ehk esietenduse ärevus.

Vaimusilmas võiks ju muinaseestlast kujutada ette takuse ning puisena, metsa halli ja hämarana. Aga see poleks Pepeljajev. Väikese Vanemuise laval rullub süngevõitu lugu rõhutatult eredates, heledates, võib olla isegi helgetes toonides. Üldsegi mitte ürgne, pigem futuristlik helipilt tuksus kuklas veel pimedas öös kodu poolegi vändates.

Igati plastiline

Näitlejate (puhtatõulisi tantsijaid on trupis vaid kolm) nõtke, siuglev kehakeel lummab, tehes mõnes stseenis silmad ette algajaile riistvõimlejailegi. Plastiline lavastus, ka sõna­sõnalt võttes. Kogu laval kasutatava, kaablikõridest kilemereni, saaks kaenlasse kahmata lähimast ehituspoest. Ja kui laia profiiliga kujundiks kujuneb kõige argisem plastämber! Jõua ainult mõtteis järele.

Omamoodi etendus leidis aset vaheajalgi, kus teatrimaja ees algas „tõeline rahvamatk“, kui laenata sõnu minema tormlejaid jääma keelitanud nimekalt koolipapalt. Lihtsam rahvas võis valjul häälel põlastada, et „nüüd sai küll kunsti küllalt juba“. Prominentidel, olgu siis linnaisa või kultuuriajakirjanik, tuli peenem roll välja mängida. Stiilis „jalutame niisama veidi kaugemale“ või „oi mu õnnetu vaene kaasa, kas tõesti on peavalu nii vali?“.

Igatahes kasvas juba enne etenduse algust üllatuslikult silma torganud vabade kohtade arv saalis teiseks vaatuseks kordades. Ega’s kunsti kõrgtase tohigi olla kontimööda igaühele. Lohutasin ennast kohtades, kus järg käest kaduma kippus.

Aga kas Leemet ikka oli viimane mees, kes teadis ussisõnu? Kas pole iidne oskus sisiseda ja susiseda, teisi elajaid enda tahtele seeläbi allutada meis ikkagi põlvest põlve edasi kandunud ja just tänapäevas erilise innuga avaldunud. Kõiksugu kommentaariumeid lugedes võib sedasi järeldada küll. Tuleb kindlasti enamgi kui kümme tuhat hinge kokku. Kuid Põhja Konna äratamiseks pidi vist ka ühte meelt olema? Pagan!

 

Andrus Kivirähk

Mul oli pärast esietendust väga hea meel, et oli sündinud just selline, teatraalne ning tinglik lavastus. Ega ma Pepeljajevilt midagi muud ei oodanudki. Tegelikult oli üllatav pigem see, et ta oli sedapuhku ikka väga autoritruu ja romaan sai suures osas algusest lõpuni ette kantud. Mina oleksin rahul olnud ka sootuks fragmentaarsema variandiga.

Ega „Ussisõnu“ teisiti lavastada ei saagi, kõige rumalam oleks seda hakata lavale tooma realistlikus ja olustikulises laadis. Nii võiks teha Hollywoodi filmis, kus kõik vajalikud arvutiefektid on käepärast võtta, aga mitte teatrilaval. Teatris saab karu või rästikut või lendavat vanaisa etendada ainult tinglikult. Nii et Pepeljajev läks õiget teed mööda ja minu meelest oli tulemus suurepärane.

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 26/04/2018 00:03:57



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.5297520160675