Küsitlus

Kus vaatad jalgpalli MMi kõige meelsamini?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Olid ajad, mil perele valmistas sooja toitu pereema ja seda söödi üheskoos koduse laua ümber.

Töölkäivale isale pandi kehakinnituseks kaasa ühte-teist lõunaks või õhtuooteks. Tööpäevad olid siis õige pikad. Mingis avalikus söögikohas lõunatamist peeti ülemäära kalliks. Ometi oli olukordi ja leidus üksikuid inimesi, kel kodune toitlustamine puudus. Eks nemadki vajasid vähemalt korra päevas sooja söömaaega.

Nõudmine tekitas pakkumise ja nii Tartuski. Linnaserva käidavamatesse kohtadesse siginesid odavahinnalised rahvalikud supiköögid. Aastat 140 tagasi tutvustas neid oma seitungis postipapa J. W. Jannsen, kes kirjutas: Tiigi ja Pepleri uulitsa nurgal on proua Reiner avanud söögikoha, kus õige odava raha eest pakutakse rammusaid suppe ja suupäraseid liharoogasid. Igal nädalalapäeval erinevaid, aga tuleb leppida sellega, mis leem või praad just valmistatud oli. Süüa saab kohapeal, aga ka mannerguga koju kaasa võtta. Juhtub hüva rooga üle jääma, siis pakutakse suppi koos suure lihatükiga 5 kopikat toop. Haukasid leiba juurde – oli juba kahe inimese kõhutäis kolme kopika eest. Jah – olid ajad ja olid hinnad 1877. aastal.

40 aastat hiljem – ilmasõja aegu, mil tsaariraha väärtus oli tublisti langenud, promos Postimehes supikööke ei keegi muu kui poetess Anna Haava. 1916. a lõpul ta kirjutas, et Karlova linnaosas Tähe ja Tolstoi uulitsa ristumise kohal on avatud kohalik rahvasöögimaja. Meie sõjaaja oludes vägagi tarviline asutus. Toop lihasuppi koos veerand naela (u 100 gr) lihaga ja poole naela leivaga maksab ainult 25 kopikat. Taimetoiduportsjoni hind on 5 kopikat kallim. Lõunat antakse iga päev kas kohapeal söömiseks või kojuviimiseks kella 12-st 2-ni. Toit on maitsev ja hoolikalt valmistatud, nii et soovitan kõigile. Kellelgi ei maksa seda ühiskööki häbeneda või allaseisuseliseks pidada. On rohkem sööjaid, saab ka rohkemaid roogasid valmistada.

Mitte ainult vanemad inimesed ei käi seal söömas. Nägin ka koolipoisse sisse astumas, et lõunat võtta. Küll tuleks muidu puhtale kohale anda rohkem kodust ilmet. Laudadele pisut rohelist, seintele ja akendele mõnda ehet. Arvan, et sellised rahvasöögimajad peaksid jääma ka pärast sõda. Siis aga juba kultuuraasutustena, mis inimeste ilutunnet kasvataksid. See oleks meile jälle üks „Kaugel näen kodu kasvamas“ tähis, mille poole püüda.

Aastat 10 hiljem näis Anna Haava soov vähemalt akadeemilise nooruse toitlustamises teoks minevat. 1929. a avati peahoone kõrval üliõpilasmajas üliõpilassöökla, mille juhatajaks sai muusikamehe Richard Ritsingu abikaasa Mari. Söökla oli avatud kogu nädala. Kella 9-st hommikul kella 9-ni õhtul. Tavaliselt 500 külastajat päevas. Menüüs nii odavamad kui kallimad road. Odav piimasupp – 5 senti, lihasupp 8 senti taldrik. Leib laudadel prii ja oma käega võtta. Sama käis porgandi- ja kapsasalati kohta. Hästi odavad olid räimest tehtud kalaroad.

Majanduskriisi aegu sai rahahädas tudeng ka 5 sendiga söönuks. Tellis piimasupi ja haukas juurde nii palju sinepiga ületõmmatud leiba ja värsket salatit kuni nälg kustutatud oli. Korralik kolmekäiguline lõuna maksis nii 30-40 sendi vahel. Magustoit sinna juurde. Katsu sa tänapäeval sama 40 eurosendi eest saada. Ja egas üliõpilassööklat vana koha peal enam olegi. Peahoonegi peaaegu ilma tudengiteta.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 25/04/2018 23:26:07



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34683203697205