Küsitlus

Millist bussikorraldust eelistad?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Neil kaugetel aegadel oli levinud ütlemine, et inglid söövad päevas üks, inimesed kaks ja loomad kolm korda.

Keskpäeval oli varane lõuna ja õhtu hakul tugev õhtusöök – päeva peamine toidukord, kus pakuti võimaluse korral mingit rammusat liharooga. Söögilaua keskele asetati suur kauss või vaagen liha ning kastmega. Liha oli lõigatud tükkideks, nii et nuga ei läinud vaja. Igaüks võttis näppude või puust orgiga talle meeldiva suupoolise ja pistis kas kohe hammaste vahele või asetas suurele leivakäärule, mis täitis taldriku funktsiooni. Pärast söödi rasvast läbi imbunud leivaviil mõnuga ära, nii et nõude pesemisega ei olnud enam muret. Kahvlit hakati pruukima alles keskaja lõpul. Selle Itaalia kaudu bütsantslastelt läände jõudnud kaheharulise riista kasutamist peeti ülemääraseks peenutsemiseks.

Kuna soola nappis, jättis liha soolamine soovida, mistõttu roogadel oli sageli ebameeldiv kõrvalmaitse. Seda varjati vürtside rohke lisamisega. Et idamaadelt toodud pipar ja teisedki vürtsid olid kallid, siis näitas vürtside rohkus kostitaja jõukust ning heldust. Eriti siis, kui pidusöögi lõpul lasti vürtsikarbikesed vabalt ringi käia, et igaüks saaks sealt omatahtsi võtta. Tõeliselt heast kostitusest pidi suhu jääma kerge apteegimaitse. Ja seda just vürtsidest.

Aadlike ja linnakodanike pidusöögid kujunesid sageli prassimisteks, kus söödi ja joodi üle igasuguse määra. Pikapeale hakati ikka enam pöörama tähelepanu söögikommetest kinnipidamisele ja peenele käitumisele. Lauda pandi istuma tähtsuse järgi. Peremehe kõrvale mõjukamad, kaugemale vähemolulised külalised. Noortele õpetati, et peole tulles olgu käed pestud ja küüned lõigatud. Matslikuks peeti kord juba hammustatud toidupala tagasipanemist ühiskaussi ja leiva hoidmist sellest viilu lõikamise ajal vastu rinda. Ka ei sobinud vaagnat keerata nii, et paremad palad enda ette satuksid. Hoiduda tuli laua kohale rinnutamisest, vedela leeme luristamisest, matsutamisest, röhitsemisest ja kuuldavast õhu rikkumisest.

Soolased ja tugevalt vürtsitatud road ajasid jooma. Kuna vesi oli sageli saastunud – levinud arvamuse kohaselt põhjustavat vee joomine kõhuusside teket – siis eelistati õlut, kalja ja mõdu. Veinid olid hinnas just Vahemere maades, viinamarjakasvatuse aladel. Kangemaid alkohoolseid jooke õpiti valmistama ja pruukima alates 14. ja 15. sajandist. Siis algas ka võitlus viinakuradi laastava mõju vastu, mis kestab tänapäevani.

Lihtrahva tavatoiduseks oli nisu- või rukkileib, hirsi- ja kaerapuder. Pühapäevadel ja pühadel ka liha ning munad. Põhja-Euroopas eelistati rasvast sealiha. Lõunapoolsetel aladel lamba- või veiseliha.

Meelsasti söödi kala, kui seda ainult oli. Eriti otsitud olid kalaroad kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid katoliku kiriku poolt keelatud. Keeld lõppes ülestõusmispühadega, sellest siis ka lihavõttepühade nimetus. Samal ajal kui paastu algust – vastlapäeva – nimetati nüüdseks unarusse vajunud nimega lihaheitepühad.

Lihatoitude kõrval söödi palju ubadest ja hernestest, kapsast, naerist ja kaalikast valmistatud roogasid. Kartul oli – vähemalt Euroopas ja oriendis – veel tundmata. Seda maaõunaks nimetatud Ameerikast toodud uudistaime kasvatati algul peamiselt ilusate õite pärast aadlike rohtaedades. Alles uusaja hakul hakati hindama kartuli maitsvaid ja toitvaid mugulaid. Need aitasid mõnelgi korral leevendada teraviljaikaldusest tingitud näljahädasid. Meie talurahva toidulauale ilmusid „tuhlid“ alles 19. sajandi 1. poolel, õigemini selle keskpaiku.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 28/03/2018 23:00:21



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.33841514587402