Küsitlus

Kas toetad eutanaasia legaliseerimist?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Söök ja söömine. Toit, toidu valmistamine, kokkamisega mängimine on meie meedia üks meelisteemasid. Seepärast võtavad pajatusedki tagasivaatena minevikku söögikombed lühisarjana vaatluse alla.

Roomlastel oli kolm põhilist söögikorda päevas: tagasihoidlik hommikueine (nisuleib, tükike juustu ning peotäis oliive), tublisti tugevam lõunasöök (leivale lisaks sibulad, oad, puuviljad ja vein) ning sageli pidusöögi mõõtu välja andev õhtustamine. Siin oli koos kogu pere, sageli ka külla kutsutud sõbrad-mõttekaaslased. Arutati päevasündmusi, kuulati kreeklastest orjade deklamatsioone, lobiseti. Tavakohaselt algas kostitamine munadega ja lõppes õuntega. Sellest ka ütlus ab ovo usque ad mala (munadest õunteni), mis tähendas, et üritus oli täiemõõduline, toimus algusest lõpuni.

Toit oli asetatud madalatele laudadele, mille ümber paiknesid kolm lamamisaset. Mehed nõjatusid söömise ajal ühele küljele, naised istusid. Neile peeti lebasklemist ebamoraalseks. Toit toodi lauale lahtilõigatuna ja tõsteti sealt metallist taldrikule. Seda hoiti vasakus käes, parema käe sõrmedega pisteti söögipalasid suhu. Määrdunud näpud pühiti puhtaks kas rätikusse või teenindavate orjataride pikkadesse juustesse. Alguses pakuti isu tõstvaid delikatesse. Järgnesid liha- või kalaroad koos maitsestatud pudruga. Lõpuosas olid magustoidud: puuviljad, kastanid, õunad. Joogiks oli veega lahjendatud vein, tavaliselt 2 osa vett ja üks osa veini. Kangemaid, destilleeritud alkoholist jooke antiikajal veel ei tuntud.

Menüüga püüdsid ülikud üksteist üle trumbata. Hea koka eest, kes oskas valmistada üllatavaid hõrgutisi, maksti terve varandus. Kokakunsti tipuks peeti idamaiste vürtsidega maitsestatud paabulinnupraadi, serveeritud orjade poolt tantsusammudega vaikse muusika saatel. Oli üksikuid õgardeid, kes tavatsesid pärast maitsenaudingu saamist äsjasöödu samas välja oksendada. Selleks kõdistati kurgunibu paabulinnusulega ja mõne aja pärast oli magu jälle valmis uute hõrgutiste vastuvõtmiseks.

Pidulikel puhkudel järgnes söömajale jooming. Lahjendatud vein oli maitsestatud pipra või aromaatsete taimelehtedega. Puhta veini joomist välditi, kuna see viitavat alkoholismile. Külaliste seast valitud joomameister jagas nestet peekritesse pikavarrelise kulbiga. Tema määras ka joodavate peekrite arvu. Näiteks Caesari terviseks või mälestuseks tuli tühjendada 6 peekrit, sest Caesari nimes oli samapalju tähti.

Sööjaid ümmardas arvukalt orje. Iga külaline võis orja ulatatud rätikusse tõsta koju kaasavõtmiseks kõike söögiajast lauale ülejäänut. See kuulus heade kommete hulka. Orjad seisid või istusid oma peremehe läheduses, et olla iga hetk kättesaadavad. Hinnatud olid kreeklastest haritud ja kombeid tundvad orjad, sest kreeka keelt peeti tõeliseks kultuurkeeleks. Ladina eelt rohkem riigi- ja köögikeeleks. Tõeliselt haritud roomlane pidi valdama kreeka keelt, tundma kreeka eeposeid, müüte, poeete ja filosoofide arutlusi. Ka pidusöökide kombestik oli suures osas Kreekast, aga kaugematest idamaadestki üle võetud.

Ajapikku hakkasid nii Rooma ideoloogid kui väepealikud taga kurtma „vanu häid vabariigiaegseid kombeid“. Siis olnud toidud lihtsamad ja rammusamad ning vaprad ladinlased lõhnanud higi ja küüslaugu järele. Just nende meeste abil loodi impeerium, mille kohta nüüd saavat vaid kurta: „Sic transit gloria mundi…“. Milline fraas pärinevat küll hoopis keskajast.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/03/2018 21:30:01



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.32836079597473