Küsitlus

Millisesse IT-firmasse saadaksid naise tööle?

Tõnis Laisaare meenutusi „Naapurivisast“

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Aastat 6 tagasi, kui kogusin meenutusi lähiminevikus korraldatud mälumängude kohta, kirjutas juba eakas Tõnis Laisaar oma muljetest „Naapurivisast“ järgmist.

„Vaatasin oma kodus Aidus kahte esimest võistlust suure huviga ja mängisin kaasa, et võrrelda enda taset Soome ja Eesti tippudega. Küsimused tundusid jõukohastena ja üllatuslikult kogusin koguni 3 punkti rohkem kui võistluse võitnud meie kolmik. Enesetunde tõus missugune! Aga uhkeks ma ei läinud, sest mul ei tulnud ju istuda telekaamerate ees ega esindada väärikalt sadadele tuhandetele huvilistele teadjamehena oma maad ja rahvast. Küll võisin kogeda, et „Naapurivisa“ oli meie kandi inimeste seas väga populaarne saade.

Mind hakati kaasama sellesse sarja 1967. aastal pärast Panso loobumist. Tema asemele tuli spordiasjatundja Toomas Uba, nii et mina pidin veel aasta ootama. Siis sõitsime mootorlaeval Tallinn üle lahe. Oli rahvusvaheliselt ärev aeg. Meid oli Tallinnas eelnevalt hoiatatud sekkumast mis tahes moel Soome poliitikasse ja vältima igasuguseid intervjuusid ning avaldusi maailmas toimuva kohta.

Olin Soome ajalooga põhijoontes tuttav ja valdasin passiivselt vennasrahva keelt. See tähendab – lugesin ja sain aru. Aga suulise suhtlemise kogemus puudus. „Naapurivisades“ osalemine aitas selle puudujäägi kõrvaldamisele tõhusalt kaasa.

Vastuvõtt Helsingis oli igati sõbralik. Võiks öelda, et isegi südamlik. Eriti pärast seda, kui Mainos-TV esindaja oli ulatanud meile ümbrikud nn päevarahadega. 6 päeva peale 160 marka ei olnud tol ajal sugugi vähe. Seda enam, et hotell ja kostitus söökide-jookidega telemajas läksid kutsujate arvele. Meile tutvustati Mainos-TV hoonet ja seal asuvaid stuudioid. Järgnesid stuudioproovid, kingituste vahetamine, banketid ja hiljem veel sõit Tamperesse.

Paul Aristel oli Soomes arvukalt tuttavaid keeleinimesi ja ta kutsus meidki nende kodusid külastama. Oma käe peal saime tutvuda Põhjala valge linna Helsingiga, sealsete poodide ja kaubanduskeskustega. Mulle näis, et meil olid vabad käed. Kordagi ei märganud „kompetentsete organite“ huvi meie tegevuse vastu. Lauri Posti tutvustas mulle Helsingi ülikooli Eesti osakonda. Uudistasin ujulat ja keeglisaali, kirikuhooneid seest ja väljast. Silmaringi avardamise mõttes andsid need käigud mulle õige palju.

Kogesin sedagi, et „Naapurivisas“ osalemine võib äratada tavaliste soomlaste tähelepanu. Mõnigi kord jäädi mind tänaval pikalt vaatama, otsekui otsides vastust küsimusele: „Kus ma küll seda meest näinud olen? Tuleb näo poolest nagu tuttav ette … Ahah, eile õhtul telemängus.“

Padukarsklane nagu Ariste ma just ei ole, aga alkoholi pruugin õige tagasihoidlikult. Tõstan korraks klaasi huultele ja see on ka kõik. Ariste rääkis mulle, et osaledes doktoritööde kaitsmistel laial Venemaal ja mujalgi, oli vankumatuks kombeks juua värske teaduste doktori terviseks. Ja ikka põhjani. Nii temagi, ainult et mineraalveega. Kui kolleegid seda märkasid ja küsisid, et miks nii, olla Ariste vastanud: „Jooksin küll, aga arstid ei luba.“ „Mis tõbe te siis põete?“ päritud edasi. „Hüdrofiiliat,“ kõlanud vastus. „Jah, sel juhul mõistame teid ja tunneme kaasa. See on raske haigus,“ jäänud kolleegid rahule. Ja hüdrofiilist Ariste samuti.“

Tänu Hardi Tiidusele hakati Laisaart kaasa võtma ERF-i mäluturniiri võitnud meeskondade preemiareisidele sotsialismimaadesse. Nii nägi ta põgusalt Ida-Saksamaad ja Tšehhoslovakkiat, aga Soomes käikudest saadud muljed olnud ikka kõige tugevamad.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 28/02/2018 19:01:25



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.35364699363708