Küsitlus

Mitme punktiga hindad kümne palli skaalal Tammeka lõppenud hooaega? (Ära unusta, et Kevin Rääbis andis kaheksa.)

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

1918. a 19. veebruaril otsustas maapäeva vanematekogu kuulutada Eesti iseseisvaks vabariigiks ja teavitada sellest avalikkust Eestimaa rahvastele suunatud manifesti abil. Moodustati kolmeliikmeline päästekomitee: esimees Konstantin Päts, liikmed Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Tuli leida aeg ja koht manifesti avalikustamiseks, mis ühtaegu tähendas võimu üleminekut rahvuslike jõudude kätte. Asjaga oli kiire. Enamlased põgenesid Saksa keiserliku armee üksuste eest, kes tulid „koha peal korda looma“. Otsustavad sündmused koondusid kolmele päevale: laupäev, 23., pühapäev, 24. ja esmaspäev, 25. veebruar, seda täpselt sajand tagasi. Mis neil päevadel toimus Tartus, sellest lähemalt allpool.

Vaherahu lõppemine ja Vene väe täielik lagunemine sundis seni Tartus võimul olnud enamlasi ning nende peamist relvajõudu – Läti punaseid kütte öise eriešeloniga üle Tapa Piiteri poole põgenema. Olles seejuures kaasa haaranud võimalikult palju rekvireeritud kuld- ja hõbeesemeid ning ladudest toiduaineid. Postimees sai tagasi sõnavabaduse ja avaldas 22. Veebruaril linnapea Jaan Kriisa allkirjaga käsu kõigile Tartu elanikele ning linnas asuvatele eesti sõdalastest väeosadele.

„Saksa okupeerijad väed on Valgani jõudnud. Senine kohalik täidesaatev komitee, kes hirmuvalitsuse all võimu oma käes pidas, on öösel ära põgenenud, enne aga vangid ja röövlid vangimajast lahti lasknud. Tartu linnavalitsus võtab kõik võimu kohal oma kätte, asub korra ja julgeoleku kaitsele ja käsib Tartu Eesti tagavarapataljoni ja roodude ülematel viivitamata kõik jõud koondada, et igasugu rüüstamisi, põletamisi ja muid vägivallategusid ära hoida.“

Eesti sõjamehed võtsid kohe raudteejaama enda kontrolli alla ja panid seisma Läti küttide korraldatud vilja ja suhkru väljaveo. Nii saadi kätte paar vagunit toidukraami, mis veeti voorimeeste abiga linna tagasi. Raekojale heisati sinimustvalge lipp ja oodati põnevusega teateid Valgast. Igasugune ühendus Tallinnaga puudus. Ei jõudnud Tartusse ka iseseisvusmanifesti tekst.

23. veebruariks oli Valka saabunud keiserliku väe 77. Tagavaradiviis. Juba nimigi ütleb, et tegemist oli tagalaüksusega, kes pidi Valgas päev-paar puhkama. Siis jõudis diviisi ülemusteni Tartu baltisakslaste ahastav appikutse. Nüüd moodustati noorematest ning tugevamatest meestest eelsalk. See pandi rekvireeritud regedele ja saadeti sama päeva pärastlõunal Dorpati poole teele. Ja sakslased suutsidki 15 tunniga läbida 87 kilomeetrit jõudes 24. Veebruaril kell 10 Maarjamõisa kliinikuteni. Siin rivistati nad kolonni ja nii marsiti rivikorras raekoja ette. Kohe võeti oma kontrolli alla Emajõe sillad, postkontor-sidesõlm ja raudteejaam. Seda okupeerimise värki sakslased juba oskasid.

Nüüd kaks erinevat kirjeldust ühest ja samast sündmusest Tartus. Kindral Buchfinck meenutas. Kogu linna elanikkond voolas murruna meid tervitama. Sel hommikul ei jäänud küll ükski tartlane koju, kui ta kasvõi vaevaliselt roomata suutis. Raekoja ees olev turuplats oli pungil inimesi täis. Meie eelsalga ülema käsul heisati raekojale Saksa lipp ja rahvale teatati, et keiserlikud väed on vabastanud Kura- Liivi- ja Eestimaa, mis lähemal ajal ühinevad Saksa isamaaga. Meid tervitasid kohalikud sakslased sõbralike sõnadega. Ma tänasin ja hüüdsin keiser Wilhelmile „Hoch!“ – „Elagu!“ Ja siis kostis tuhandete häälte võimas tänulaul: „Oh võtkem Jumalat suust südamest nüüd kiita!“

Ja vastukaaluna 13-aastase eestlasest koolipoisi Herbert Michelsoni meenutus. Oli külm, udune ja vähese lumesajuga sünge talvehommik. Kui Suurele turule jõudsin, olid esimesed Saksa üksused oma hobuste, kuulipildujate ja paari kahuriga juba raekoja ees. Nende ümber võis olla vahest sada või enamgi eraisikut – peamiselt kohalikud sakslased. Mõned daamid kippusid saksa sõjaväelasi ja isegi nende hobuseid suudlema ja kallistama.

Eestlased seisid tõsiste nägudega eemal. Ei mingit tervitamist või kaasaelamist. Ei olnud ju teada, mida okupatsioonivõim endaga kaasa toob. Seda enam, et Emajõelt kostusid kogupaugud. Siin hukati enam kui 40 mõisate rüüstamisel tabatud vene sõdurit, kelle laibad topiti lihtsalt jääaukudesse. Tänavanurkadele kleebiti esimesed „Ich befehle …“ (mina käsin …) käsud ja keelud.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/02/2018 22:33:17



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.39632797241211