Küsitlus

Kas saad eesti.ee kirjad kätte?

Brest-Litovsk rahuläbi­rääkimiste sõlmpunktina

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Õigupoolest oli ja on Euroopas kaks õige vana Bresti linna.

Üks 1220. a linnaõigused saanud sadamalinn Loode-Prantsusmaal Bretagne’i poolsaarel. Teine Valgevene-Poola piirialadel, esimest korda kroonikates mainitud 1017. a (selle poolest Tartustki 13 a vanem). Vahepeal allunud leedulastele, siit siis vene keeles täiendsõna Litovski. 1915. a suvel vallutasid Saksa väed Bresti ja peagi paigutati siia kõigi idarindel sõdivate keiserlike sõjajõudude peakorter. Pole siis imeks panna, et kui Petrogradis ja mujalgi võimu haaranud bolševikud tegid ettepaneku alustada läbirääkimisi rahu sõlmimiseks, sai selle kohaks Bresti linn.

Algasid need 1917. a 3. detsembril ja 12 päevaga jõuti relvarahuni, millele pidi järgnema juba püsiva rahu sõlmimine. Sakslaste nõudmised olid aga sedavõrd rängad – Venemaa loovutagu neile 150 000 km² Poola ja Leedu alasid, lisaks veel suured kontributsioonid, nii et välisasjade rahvakomissar Lev Trotski (muide, üks tema lähemaid abilisi oli Tartu rahuga meilegi tuttavaks saanud Adolf Joffe) lahkus 10.02 Brestist, teatades, et „rahu ei sõlmi, aga sõda ka ei jätka“. Kuna Venemaal ei olnud enam armeed, nõudis Lenin igal juhul rahu sõlmimist, ainult et Trotski jäi enda juurde. Sakslastel avanes nüüd suurepärane võimalus idarinde likvideerimiseks, okupeerides laialdased alad ja haarates tohutu sõjasaagi.

Ometi vaatas keiserlik Saksamaa 1918. aastasse optimistlikult. Idarindel oli ju saavutatud võit – Venemaa sõjast välja löödud. Nüüd tuli võimu haaranud bolševikele peale suruda selline rahu, mis annaks laialdased alad koos rohkete ressurssidega sakslaste käsutusse. Eelkõige himustati Ukrainat – Euroopa viljaaita. Aga ka Baltimaad ning Valgevene kulusid marjaks ära. Okupatsiooniks kõlbasid ka teise- ja kolmandajärgulised diviisid. Võitlusvõimelisemad taheti aga viia läänerindele, et lüüa siin kõiki jõude pingutades puruks algul Briti, seejärel Prantsuse väed ja vallutada Pariis. Ning ongi sõda võidetud, kuigi Austria-Ungari ja Türgi näisid õige nõrgukestena.

Samal ajal otsustas USA juhtkond senisest hoopis jõulisemalt sekkuda maailmapoliitikasse. Seda enam, et hästi toidetud ja varustatud noortest meestest koosnev mitmemiljoniline armee oli välja õpetatud ja suures osas toimetatud meritsi Prantsusmaale. Esialgu kui sõjakogemusteta jõud veel reservis, aga vajaduse korral valmis ka rindele minema.

1918. a 8. jaanuaril esitas president Thomas Woodrow Wilson (ametis 1913–1921) senatile 14 punktist koosneva plaani rahu sõlmimiseks ning säilitamiseks pärast suure sõja lõppu. Ta rahuprogramm nägi ette põhjalikke muutusi riikidevahelistes suhetes. Need pidi rajatama rahvaste enesemääramise põhimõttele ja riikide koostööle. Edaspidi tuli loobuda saladiplomaatiast, tagada vaba laevaliiklus, tühistada tollipiirid ja vähendada relvajõude. Rahu sõlmimisel leida kompromisse, mis oleksid mõlemale poolele vastuvõetavad ja väldiksid uue suure sõja puhkemist. Kõige selle tagamiseks luua riikidevaheline ühendus – Rahvasteliit.

Kuna Wilsoni punktid nägid ette Keskriikide tagasitõmbumist okupeeritud aladelt, sõltumatu Poola riigi loomist ja autonoomiat Austria-Ungari ning Osmanite impeeriumi rahvastele, lükkasid Saksamaa ja tema liitlased selle lävelt tagasi. Kuid seeme oli idanema pandud ja veel 1918. a 2. poolel muutusid Wilsoni punktid küllaltki olulisteks põhimõteteks sõja lõpetamise plaanides.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/02/2018 21:55:51



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.24159002304077