Kõik uudised Paberväljanne Online

Ilmasõja ja rahu perspektiivid 1918. a alguses

Tagantjärele tarkusega on lihtne väita, et selleks ajaks oli ilmne keskriikide allajäämine sõjamajanduslikult hoopis tugevamale Antandile, millega olid äsja liitunud veel Ameerika Ühendriigid.

Sajand tagasi ei olnud aga toimuva ennustamine sugugi lihtne. Antandi plaan nägi ette vastaspoole jätkuvat nõrgestamist, kuni 1919. aasta kevadel antakse lõplik hoop ja võidetakse sõda. Mõlema poole väejuhatused olid masenduses tohututest kaotustest läänerindel ja otsisid mooduseid edu saavutamiseks vähema vere, kuid samas suurema sõjatehnika kasutamise hinnaga. Suurtükitule ettevalmistust muudeti ikka tihedamaks ning täpsemaks, suurendati kuulipildujate osa lahingutes. See sundis omakorda rajama järjest tugevamaid kaitsepositsioone paljude kaevikuliinide ning betoonpunkritega. Rünnakule ei mindud enam tihedates ahelikes, vaid rühmades, kes liikusid edasi hüpetena, otsides varju mürsutrehtites. Ometi vajas tegev­armee pidevalt täiendust noorte võitlusvõimeliste meeste näol.

Saksamaal oli küll piisavalt tootlik relva- ja sõjamoonatööstus, kuid siinseid oskustöölisi ei saadud armeesse mobiliseerida. Siis polnuks rindemeestel enam piisavalt vahendeid, millega sõdida. Maa oli niigi tööjõust ja hobustest tühjaks tehtud, mistõttu linlased elasid poolnäljas. Sõjaväge tuli aga iga hinna eest toita.

Ometi vaatas keiserlik Saksamaa 1918. aastasse optimistlikult. Idarindel oli ju saavutatud võit – Venemaa sõjast välja löödud. Nüüd tuli võimu haaranud bolševikele peale suruda selline rahu, mis annaks laialdased alad koos rohkete ressurssidega sakslaste käsutusse. Eelkõige himustati Ukrainat – Euroopa viljaaita. Aga ka Baltimaad ning Valgevene kulusid marjaks ära. Okupatsiooniks kõlbasid ka teise- ja kolmandajärgulised diviisid. Võitlusvõimelisemad taheti aga viia läänerindele, et lüüa siin kõiki jõude pingutades puruks algul Briti, seejärel Prantsuse väed ja vallutada Pariis. Ning ongi sõda võidetud, kuigi Austria-Ungari ja Türgi näisid õige nõrgukestena.

Samal ajal otsustas USA juhtkond senisest hoopis jõulisemalt sekkuda maailmapoliitikasse. Seda enam, et hästi toidetud ja varustatud noortest meestest koosnev mitmemiljoniline armee oli välja õpetatud ja suures osas toimetatud meritsi Prantsusmaale. Esialgu kui sõjakogemusteta jõud veel reservis, aga vajaduse korral valmis ka rindele minema.

1918. a 8. jaanuaril esitas president Thomas Woodrow Wilson (ametis 1913–1921) senatile 14 punktist koosneva plaani rahu sõlmimiseks ning säilitamiseks pärast suure sõja lõppu. Ta rahuprogramm nägi ette põhjalikke muutusi riikidevahelistes suhetes. Need pidid rajatama rahvaste enesemääramise põhimõttele ja riikide koostööle. Edaspidi tuli loobuda saladiplomaatiast, tagada vaba laevaliiklus, tühistada tollipiirid ja vähendada relvajõude. Rahu sõlmimisel leida kompromisse, mis oleksid mõlemale poolele vastuvõetavad ja väldiksid uue suure sõja puhkemist. Kõige selle tagamiseks luua riikidevaheline ühendus – Rahvasteliit.

Kuna Wilsoni punktid nägid ette Keskriikide tagasitõmbumist okupeeritud aladelt, sõltumatu Poola riigi loomist ja autonoomiat Austria-Ungari ning Osmani impeeriumi rahvastele, lükkasid Saksamaa ja tema liitlased selle lävelt tagasi. Kuid seeme oli idanema pandud ja veel 1918. a teisel poolel muutusid Wilsoni punktid küllaltki olulisteks põhimõteteks sõja lõpetamise plaanides.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/02/2018 21:55:56



test version:0.18885612487793