Küsitlus

Kas saad eesti.ee kirjad kätte?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Validaatorite süsteem ei ole isehakanud ekspertide lootusi õigustanud. Merike Kotter

Enne kui palju kirutud loogikakaugeid bussiliine ümber korraldama hakata, tuleks eluaegse elektriinseneri hinnangul praegusteski ühissõidukites kord majja lüüa.

Igal teemal sõnaka (varem ka volitatud) elektriinseneri Jüri Laursoni vanaduspõlv eeldab pidevat linnaliinibussidega ringikärutamist. Paraku võib võimalikult väikesteks optimeeritud bussides sõitmist tema hinnangul samastada peru hobuse seljas ratsutamisega. „Bussi sisenenud inimene peab kiirelt kinni haarama ümber tugiposti, et pikali ei kukuks. Samal ajal peab jõudma tuvasti juures kaarti vibutada,“ kirjeldas ta autotute Kolgata teed.

Lunastus Hiinalinnale

Lapsekäruga on ülekoormatud Sebe raudruuna Laursoni tähelepanekute kohaselt aga suisa võimatu end peale murda. Lisaks puuduvad normaalsel tasapinnal istmed. „Need asuvad põrandast tihti kõrgemal platvormil, tahapoole minnes isegi kaks astet. Istmele jõudmiseks peab reisija sinna ronima, mida vanemad inimesed sageli ei suuda,“ jätkas insener südantlõhestavat tiraadi. „Kukkumise vältimiseks nad hoiavad pigem tulbast kõvasti kinni. Bussi liikumise ajal istmeni jõudmine on sageli füüsiliselt nõrgale või treenimata inimesele ohtlik.“

Laurson on peamiseks väitluspartneriks välja valinud teise endise, ekslogistik Mihkel Langebrauni, kes on visandanud suisa täiesti uue ühistranspordi skeemi. Langebrauni mõttelennu tugisambaks on jagada liiklus neljaks pea- ja kuueks kõrvalliiniks, kusjuures viimastel võiks parema manööverdamise ja kokkuhoiu huvides kasutada väiksemaid busse. Nii saaks sama eelarve juures peamistel trassidel graafikut oluliselt tihendada ning samas katta ära ka linnaosad (näiteks Ropka, Ülejõe, Jaamamõisa), kust seni üldse kaarega mööda vuratud.

Arvamusliider Laursoni ajab väide, et tõhusa bussiliikluse saaks linna ka raha lisamata, lihtsalt naerma. „See on muidugi hea soovitus, kuid kahjuks tänapäeval ilma rahata ei saa midagi, välja arvatud vahest tänaval peksa,“ lajatas ta.

Üle ridade

Laursoni väärtussüsteemi kohaselt võib väiksemat bussi küll mugavam juhtida olla, kuid sõitjate mugavusest ei saa seal juttugi olla. „Busside headuse esmaeeliseks ei saa kuidagi pidada odavust, manööverdamise võimet ja väikest kütusekulu, vaid esikohal peaks olema reisijate mugavus ja ohutus,“ kõlab elektriinseneri postulaat.

Langebraun omalt poolt soovitas Laursonil tema mõtteid lugeda ikkagi täpselt, mitte üle ridade. Ta rõhutas, et suurtel liinidel, mis kolmveerandi ulatuses peaksid kokku langema seniste 1., 3. ja 4. liiniga, jääksid ka tema plaanis kihutama suure mahutavusega bussid.


Mihkel Langebrauni nägemuses tuleks liinivõrk kaheks lüüa.

„Kõrvalliinid teenindavad neid liine, mis sõidavad linnaosade vahel, väiksemaid tänavaid pidi, ja kus juba puhtalt elanike tiheduse tõttu on ka väiksem reisijate arv,“ märkis ekslogistik. „Samal ajal saab ju linn jooksvalt otsustada, kui inimestel on bussi mahtumisega probleeme, mõnel liinil kasutada suuremat bussi. Väiksemaid busse kompenseerivad vähemalt mingis osas ka tihedamad liinigraafikud.“

Ülipikk intervall

Laursonil on aga praeguste hädade süüdlane kindlalt teada. „Kindlasti on nende punaste väikebusside ostmisel tehtud riigihange, kus jäeti arvestama reisijate mugavused,“ kahtlustas ta. „Järelikult head bussi odava hinna eest ei saa ja tõhusat bussiliiklust raha lisamata pole võimalik saavutada.“

Laurson jäi skeptiliseks ka 2015. aastal kasutusele võetud tuvastite suhtes, mis ei ole andnud soovitud tulemust ühistranspordi paremaks korraldamiseks. „Mõnel liinil on busside ooteajad liiga pikad, intervallid ulatuvad sageli
30-40 minutini,“ kurtis ta koduliin 7-le viidates. „Esmatähtis oleks teha ühistransport inimestele kõige meeldivamaks ja mugavamaks liiklemise viisiks.“

Samasse auku

Siinkohal leidsidki kaks maailmaparandajat ühisosa. Langebraun rõhutas omakorda, et probleemiks pole mitte see, et huvilised bussi ära ei mahuks, vaid see, et bussid lihtsalt sõidavad liiga harva. „Eks selle võrra on inimesi ka muidugi mõnes bussis rohkem, et graafikud liiga hõredad on,“ möönis ta.

Langebrauni unistus, mille ta oma ajaveebis ka detailselt visandanud on, seisnebki liinivõrgu efektiivsemaks muutmises nii, et see kataks suurema osa linnast ja võimaldaks mugavamaid otsesõite, sealjuures mitte ainult läbi kesklinna.

„Liinivõrgu muutmine tekitas ka efekti, kus suuremate sõidutiheduste juures tuli aastane kilometraaž samasse auku – see tuleneb nähtavasti lisandunud efektiivsusest, mille enda liiniskeemis saavutasin, kasutades otsemaid marsruute ja väiksemat arvu liine,“ kinnitas ta.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 25/01/2018 15:08:29



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.27635097503662