Telemängust „Üks viie vastu“

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

1972. aastal, kui Eesti Reklaamfilmi pühapäevahommikused mäluturniirid olid pälvinud õige arvuka vaatajaskonna, tõi Valdo Pant ekraanidele uudse formaadi.

Mitte võistkond võistkonna vastu nagu seni, vaid üksikvõistleja viieliikmelise ettevõtte või linna koondise vastu. Üks oli siis kas populaarne Hardi Tiidus, teadjanaine Mai Uffert või veel õige noor Jõgevamaa Aidu kandi Põdra sovhoosi töömees Tõnis Laisaar.

Kahe esimese monomahhi (kreeka keeles – üksikvõitleja) mängud läksid vahelduva eduga, Laisaar võitis aga järjestikku kõiki kümmet tema vastu istunud koondist. Turniir pidi kestma jaanipäevani, kippus saama aga juba maikuu lõpuks läbi. Olukorrast väljatulemiseks veenis Pant Laisaart astuma veel kahe võistkonna vastu. Need oli Tartu linna ja kõigi seni võidetud linnade kümneliikmeline koondis. Koondise vastu pidid Laisaart toetama veel Tiidus ja Uffert.

Nii ka läks. Kuna ma olin Tartus tasapisi tegutsenud noore kilbarina, peamiselt mälumängude koostaja ning korraldajana, pandi ülikoolilinna võistkonna kapteni koorem minu õlgadele. Veel kuulusid meie tiimi kaks Vellot – Lään ja Ladva. Mõlemad laia silmaringiga rahvusvahelise elu ning spordi tundjad. Edasi antiigispetsialist Õie Utter ning reaalteadusi vabalt valdav füüsik Aare Koppel.

Vastutus kaaslinlaste ees oli suur, sest publiku poolehoid mujal Eestis kuulus ju kindlalt Laisaarele. Tagasihoidlik pühakunäoline maamees, kes põhimõtteliselt ei pruukinud joovastavaid jooke ega põletanud tubakat. Samas teadis palju ja paljudelt aladelt, jäi võimalikke vastusevariante kaaludes kaamerate ees hästi rahulikuks ja mis peaasi – oli püsinud seni võitmatuna.

Enne mängu algust Tallinna stuudios istudes „lohutas“ Valdo Pant meid sõnadega: „Pole midagi, tänane küsimuste komplekt on senistest ainult neli korda raskem. Aga küll te mõne pähkli ikka katki hammustate.“
Kokku esitati 20 küsimust ja ettenähtud reklaamivaheajaks olime punktiga maas – 9 : 10. Eetriaega oli neile kulunud palju, nii et mängu teises pooles läks lahti tõeline välgutamine.

Küsimuse kuulamisele, arutamisele, vastamisele ja tabelisse kandmisele ei tohtinud kuluda üle ühe minuti. Pealegi oli Pandil varuks nipiga ülesandeid. Näiteks: „Mõtestage lahti inimkonda ähvardav TTD sündroom!“ Kusjuures eelnevalt oli mängujuht teinud juttu DDT all laialt tuntud mürkainest. Aga arvasime ära, et tegemist on hoopis teleri, tuhvlite ja diivaniga.

Saime koorismõtlemisega 14 punkti vastase 9 vastu. Lõpptulemus 23 : 19 Tartule. Ülikoolilinna au oli päästetud. Laisaarele oli see esimene ja ainus allajäämine, sest finaalmängus seljatasid 3 tarka Eesti linnade koondise. Istusime pärast võidetud mängu sõbralikult koos telemaja kohvikus. Sõime, jõime, tõstsime tooste ja rääkisime, arutasime, vaidlesime.

Pant oli rahul: piisavalt põnev saade, pinget jätkus lõpuni. Nii peabki olema! Tiidus näis tundvat koguni väikest kahjurõõmu: ei ole see Tõnis nii võitmatu sugugi. Las maitseb korra ka kaotuse kibedust, mida Hardil oli samas sarjas korduvalt proovida tulnud.

Kodulinnas peeti meie esinemist sedavõrd kaalukaks, et kutsuti koguni täitevkomitee esimehe elik linnapea kabinetti raekojas vastuvõtule. Esimest ja viimast korda minu elus.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 25/01/2018 14:44:03



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.32388496398926