Küsitlus

Millist Tartuffi filmi ootad suurima ärevusega?

Tõnis Laisaar endast kui mälumängurist

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Pärisin Tõniselt omal ajal, kuidas just temast kui põhimõttelisest maamehest kujunes Eesti üks tuntumaid ning võimekamaid mälumängureid. Laisaar vastas järgmist.

Mind hakkas mälumäng paeluma 1964. aastast, kui ETV programmi tuli eelkõige põllumeestele suunatud sari „Kas teate …?“. Selle algatajaks ning toimetajaks oli Helgi Oidermaa, ka „Koosta pere“ seriaali üks põhiautoreid. Vaatasin ja vastasin kodus maaelu puudutavatele küsimustele pea võrdselt meie tolleaegsete maaelu paremate tundjatega.

Aktiivselt hakkasin asjaga tegelema 1967. a jaanuarist. ETV näitas ühes saates tuntud persoonide portreesid ja palus neile saata äratuntute nimed, et välja selgitada teadjamaid tulevase televiktoriini tarvis. Saatsingi ja mõne aja pärast kutsuti mind Tartusse eelvalikvõistlusele. Seal sõeluti välja sellised laia silmaringiga teadjamehed nagu Vello Ladva, Vello Lään, Mati Tarum, Tiit Karuks ja teiste hulgas minagi.

Olin sel ajal küllaltki kehva tervisega nooruk. Lõpetanud 1960. a Jõgeva keskkooli, millega mu haridustee ka lõppes. Elasin Aidus vanematekodus ja töötasin kohalikus Põdra sovhoosis. Algul põllu- ja metsatöödel, hiljem garaaži juhatajana ning 14 aastat raamatupidajana.

Lugesin palju ja loetu jäi kuidagi iseenesest meelde. Tuli välja, et mul oli nii loetu, kuuldu kui nähtu suhtes igati hea mälu. Praegu on mul koduses raamatukogus umbes 4500 mitmesugust – nii väärtuslikku kui väärtuseta – teost. Sageli laenutasin huvipakkuvat ka raamatukogudest. Peale põhiteksti lugesin alati läbi ka ees- ja järelsõna. Samuti joonealused märkused ning teose lõppu paigutatud kommentaarid ja sõnaseletused. Nii neid teadmisi kogunes. Teinekord tuli mul lamada haiglas või kosutada tervist sanatooriumis. Seal oli aega lugeda ja loetu üle mõtiskleda. Mingit faktide kartoteeki ma ei pidanud, küll tegin märkmeid taskuraamatusse.

Eks „Naapurivisadest“ osavõtt teinud mind rahvale tuntuks. Seda märkas ka Eesti Reklaamfilmi juhtkond. 1971. a sügisest kutsuti mind pühapäeva keskhommikuste mängude žüriisse ja paluti hakata küsimusi koostama. Elasin endiselt Aidus, Tallinnast 124 km kaugusel. Kuna autot mul ei olnud, tuli saatesse jõudmiseks sõita varahommikuse bussiga kas Jõgevale või Põltsamaale ja sealt edasi juba Tallinna. Kell 10 olin telemajas, kell 11 algas otsesaade. Siis tunnike vahet ja järgmise mängu salvestus. Seejärel sõin koos teiste saatetegijatega lõunat, ajasin mõnusat juttu ja jälle bussi või rongi peale. Kahele saatele kulus ikka terve pikk päev. Tasu selle eest ei olnud just suur, aga mulle kulus lisana põhipalgale marjaks ära.

Vastajana olin küllaltki kiire, nii et teised kilvarid ütlesid, et Laisaar olla „kuulipilduja“. Tegutsen mõttes juba küsimuse esitamise aegu, nii et tihti teadsin vastust juba enne küsimuse lõppu. Mida otseselt ei teadnud, selle tuletasin loogika abil. Tavaliselt läks vastus täppi, aga mitte alati.

Olen ka ise lokaalseid viktoriine korraldanud ja nende tarvis küsimustikke koostanud. Üle Eesti tuli kutseid ja kui aega oli ning tervis lubas, siis ma ära ei öelnud. Tänapäevastest rahamängudest ma lugu ei pea. Palju reklaamihõngulisi ja mõttetuid küsimusi, kusjuures mängujuht tuletab ikka ja jälle meelde võidusummat. Teinekord lausa piinlik vaadata, kuidas osalejad eksivad elementaarsetes asjades. Aga mis parata – aeg on selline. Pinnapealsust soosiv.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 17/01/2018 22:27:44



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.31519794464111