Küsitlus

Kas toetad 15-sentimeetrise muru maksimumpikkuse tühistamist?

Reformatsioonist Eestis, eelkõige Tartus

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

1520. aastate alguses jõudsid uue luterliku usu kuulutajad ka Vana-Liivimaale. Alguses Riiga, siis Tallinna, Tartusse ja mujalegi.

Nende jutlustele kogunes arvukalt rahvast, kes sageli polnud rahul katoliku kiriku ning selle vaimulikkonna tegevusega. Kui Tallinna dominikaani mungad astusid uue õpetuse vastu välja, ründas rahvahulk 1524. a septembris nende kloostrit ja kirikut Vene tänaval. Toimus stiihiline pildirüüste – pildid, kujud ja reliikviad purustati. Sama vandalism tabas ka Pühavaimu ja Oleviste kirikut. Üksnes Niguliste pääses – ukselukkudesse oli valatud sulatina ja ligi pooletuhandeline rüüstajate jõuk ei pääsenud pühakotta. Seejärel suleti Tallinnas olevad kloostrid ja mungad ning nunnad kihutati linnast välja.

Veelgi dramaatilisemad sündmused toimusid Tartus – vaimuliku väikeriigi keskuses. Piiskop elas Toomel, kindlustatud lossis, mida turvasid foogti juhitud sõjamehed. Samas lähedal olid toomhärrade majad ja kahe kõrge torniga peakirik. 1524. a märtsis saabus Tartusse Lutheri õpetust kuulutama sõnaosav kasuksepp Melhior Hoffmann. Riho Altnurme kirjutas 2005. a ilmunud tüsedas Tartu aja- ja kultuuriloo ülevaates, et Hoffmann oskas mõjusalt ning piltlikult jutlustada, seda eelkõige lihtrahvale. Tema sõnum sisaldas nii viimsepäeva kuulutamist kui sotsiaalseid nõudmisi, mis kutsus esile rahutusi ja teda oli varem mitmest linnast minema saadetud. Ka Tartus leidis Hoffmann peagi pooldajaid just käsitöösellide ja eestlaste hulgast.

7. jaanuaril 1525 andis piiskop foogtile käsu ohtlik jutlustaja vahistada. Seda takistasid aga Hoffmanni pooldajad, kes rüüstasid alguses Maarja, seejärel ka Jaani ning õigeusu Nikolai kiriku. Altarid, pühakute kujud ja pildid tariti raekoja ette ja süüdati põlema. Enamik munki kihutati Tartust minema. See polnud veel kõik. Kolm päeva hiljem läks asi verevalamiseni, kui linlased ründasid Toomet ja võitluses värava pärast langes 2 saksa ja 2 eesti päritolu selli. Pärast seda haarasid kodanikud relvad ja tungisid Toomele, rünnates peakirikut ja toomhärrade maju. Foogt taganes piiskopilossi, kust piiskop alustas linnaga läbirääkimisi, mis andsid ka tulemusi. Linn võttis omaks luteri usu, Toome jäi endiselt katoliiklikuks. Rahva meeli kutsuti rahustama Riiast uus jutlustaja, kes tegutses Tartus kogu veebruarikuu ja saavutaski kompromissi. Toomkirikus peeti edasi katoliiklikke missasid, all-linnas luterlikke jumalateenistusi. Maarja kirikus sakslastele, Jaani kirikus eestlastele.

Üldiselt kujunes nii, et maal tunnistati nagu varemgi katoliiklust, linnades aga luterlust. Siin pidasid rae kinnitatud pastorid jutlusi vastavalt saksa ja eesti keeles. Jumalateenistuse osaks sai koguduse ühislaul. Reformeeritud kirik eeldas, et iga usklik saaks evangeelsest õpetusest ka aru. Kuna kohaliku rahva keelt kõnelesid vaid vähesed vaimulikud, hakati luterlikke raamatuid, eelkõige küsimuste–vastuste näol koostatud katekismusi tõlkima rahvakeelde. Nii pandi alus ka eestikeelsele trükisõnale. On andmeid, et 1525. a trükiti Saksamaal kõigis Vanal-Liivimaal kasutatud keeltes luterlik käsiraamat, millest pole aga ühtegi eksemplari säilinud. Küll on olemas 1535. a Wittenbergis ilmunud alamsaksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga Wanradt-Koelli katekismuse mõned lehed.

Maal olid usuvahetusest huvitatud just mõisnikud, kes lootsid saada osa kiriku ja kloostrite maadest ning varadest. Talupoegadele oli katoliiklus oma pühakute austamise ning värviküllaste kombetalitustega isegi lähedasem kui rangelt mustvalge luterlus. Just nende hulgas alustasid jesuiidid mõni aeg hiljem oma vastureformatsiooni kampaaniat. Millel ka mõningaid tulemusi oli.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 20/12/2017 22:23:50



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.46321988105774