Küsitlus

Keda pead Tartu 2017. aasta suurimaks pätiks?

Idasuunalisest hansakaubandusest

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Mida siis vedasid hansakaupmehed meritsi oma kogedel läänest itta ja idast läände.

Kõige hinnatum moekaup oli Inglismaal või Flandrias toodetud tugev villane riie, mida eestlased nimetavad kaleviks, sakslased der Tuch, venelased сукно. Punane, täpsemalt sarlakikarva kalev oli moekaup, millest ülikud lasid endale valmistada esindusrõivaid. Valitsejaile viidi väärika kingina ikka kangas-paar erksavärvilist kalevit.

Kõige massilisem ja väärikam importkaup oli aga sool. Igas majapidamises vajalik kraam. Tallinna toodi soola väikeste rannasõidupurjekatega õige kaugelt – Prantsusmaalt ja isegi Portugalist. Soolalaevade karavan heitis ankrusse reidile, kuna lahe madala veeseisu tõttu ei pääsenud alused sadamasilla kõrvale. Lahtiselt laevaruumis olnud sool pandi kottidesse ja kaaluti. Siis sõitsid laevade juurde merevoorimehed ja tõid soolalasti randa. Meri loksus tol ajal õige lähedal Paksule Margaretale, küündides lausa linnamüüri jalamini. Siit vedasid voorimehed soola kohalike kaupmeeste majade juurde ja tarisid alla keldrisse ootama soodsat aega müümiseks kas linnas või selle lähikonnas maal. Osa soola rändas hiljem üle lahe Soome või teispool Läänemerd Rootsi.

15. sajandil olla igal hooajal jõudnud Tallinna keskmiselt 25 soolalaeva. Mõnel aastal enamgi. Ajal, mil Taani väinad olid vaenutegevuse tõttu meresõiduks blokeeritud ja soolalaevad ei pääsenud läbi, algas siinmail soolapuudus koos kiire hinnatõusuga. Kel siis soola varuks oli, rikastus kiiresti. Keskajal oli levinud ütlus, et Tallinna linn olla ehitatud soolale.

Egas koormast vabanenud soolalaevad tühjalt tagasi purjetanud. Nad võtsid trümmidesse vahetuskaubana Liivimaa rehtedes kuivatatud teravilja, mis säilis hästi ja omas eripärast suitsumaitset. Mujal ju suitsurehte ei tuntud, see oli siinse põlluharimise eripära. Vili viidi müügile Flandriasse, tolleaegse Euroopa kõige linnastunumasse piirkonda.

Lääne-Euroopast toodi Revalisse ja Riiga ka magusat veini, mida joodi palju gildide ja tsunftide pidudel. Samuti sõjalaagrites ning kloostrites. Linnades olid omad veinitoad, kõige väärikamad neist raekoja keldrikorrusel paiknevad. Ka apteekides pakuti vürtsidega tugevalt maitsestatud veini. Mitmesugused vürtsid olid kaalult kerge, aga hinnalt kõrge eksportkaup, mida kasutati muidu läägete roogade maitsestamiseks ja mis pidusöömaaegadel olid kostitaja jõukuse tunnuseks. Lihtrahvas ajas läbi kohalike maitsetaimede ohtra lisamisega roogadele.

Novgorodi kaupadest viidi läände eelkõige karusnahku. Neid kasutati kasukate, aga ka muude esindusrõivaste valmistamisel ja peeti eriti kvaliteetseiks. Sest just kevadtalvises pakases kütitud metsloomade nahad olid hästi kohevad ja pehmed. Veel toodi idapoolsetelt aladelt vaha ning mett, lina ja kanepit ning koduloomade pargitud nahku.

Hansa kaubavahetus Novgorodiga jäi 15. sajandil ikka enam Eesti peamiste hansalinnade Tallinna ja Tartu kaupmeeste juhtida. Paraku andis suure tagasilöögi Moskva vürtsiriigi tugevnemine koos Novgorodi nõrgenemisega. Novgorod allutati Moskvale ja 1492. a lasi Ivan III ehitada Narva jõele, lausa Hermani kindluse vastu oma kindluse – Ivangorodi. Ning käskis kaks aastat hiljem Hansa kaubakontori Novgorodis hoopiski sulgeda lootuses, et edaspidi koondub kaubavahetus Euroopaga Ivangorodi. Seda küll ei toimunud, saabusid segased ajad ja Hansa Liidu üldine allakäik, mis kokkuvõttes tegid lõpu ligi kolm sajandit kestnud Hansa idakaubandusele.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 13/12/2017 22:43:04



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.28813886642456