Kõik uudised Paberväljanne Online

Hansateed viisid Novgorodi

Eesti keskaegsetest linnadest kuulusid XIV sajandist peale Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi.

Igati soodsalt paiknenud Narva jäeti aga Tallinna tugeva vastuseisu tõttu hansalinnade hulgast välja. Küll elavnes Narva kaubandus nendel aegadel, mil Hansa ja Novgorod olid omavahel tülis ja tavaline kaubavahetus seiskunud. Siis jõudis enamik läänest toodavaid saadusi Venemaale ja seal toodetust läände just Narva ja Viiburi kaudu. Kaubavedu toimus meritsi, peamiselt hansalaste ümara kere, kõrgete parraste ja vööris ning ahtris asuva kastelli-turberajatisega kogedega. Oma aja kohta küllaltki suured ja merekindlad alused, mis aga oma süvise tõttu ei sobinud kärestikulistele jõgedele. Novgorodi sõites tuli peljata ka tormidest sageli räsitud Laadoga järve ja Volhovi alamjooksu kärestikke. Siin laaditi kaup ümber kohalikele madalapõhjalistele lotjadele. Edasine vedu oli juba lodjameeste ainuõigus ja nagu monopolide puhul kombeks – nõutav tasu õige kõrge. Aga midagi ei olnud parata – kaup pidi ju Novgorodi hansakontorisse jõudma.

Tegemist oli hulgikaubandusega kohemakstavas rahas. Võlgu müümine oli keelatud. Vene kaubaisandad tulid oma veokite ja sulasega Peetriõue kohalikke saadusi pakkuma ja läänest toodut uudistama ning ostma. Riidekangaid müüdi plombeeritud rullides, soola kottides, heeringat ja magusaid veine vaatides. Kindlalt olid vaatidesse pakendatud ka vastukaubad: karusnahad ja tavalised nahad, lina, vaha ning mesi. Kui vaja, sõitsid Hansa kaupmehed ümbruskonda kohalikke saadusi üles ostma. Kaubelda tuli individuaalselt, kõlvatut konkurentsi vältides. Samas pidades silmas Hansa ettekirjutusi ja privileege, et tõrjuda võõraid turult. Kõike seda jälgis valitud ametimees – oldermann. Just tema suhtles kohalike võimukandjatega, lahendas omavahelisi tülisid, mõistis õigust ning määras karistusi. Seda pikast põhjala talvest väsinud sellidele ja teistele noorematele meestele, kel kevade ja kojusõidu ootuses hakkas närv üles ütlema. Ehk tänapäevaselt väljendudes – testosterooni üleküllus andis tunda.

Kui XIV sajandi lõpust muutus meresõit Soome lahel, eriti selle idaosas vitäälivendadeks nimetatud mereröövlite tõttu üha ohtlikumaks, hakati ikka sagedamini kasutama pikemat, aga turvalisemat marsruuti Tartu ja Pihkva kaudu. Kogedega toodi kaubad Riiga või Tallinna ja sealt veeti juba maad mööda Emajõelinna Dorpatisse. Siin tõsteti toodu lotjadele ja toimetati Velikaja jõe suudmesse, kust viis looklev tee läbi metsade Novgorodini. Aega küll kulus, aga kaupade kohalejõudmine oli kindel.

Tartus kohtuti slaavlastest kaupmeestega, kellega otsene äri tegemine oli aga keelatud. Küll lubati müüa kohalikule kaubasaksale, kes omakorda müüs vaheltkasuga venelastele edasi. Seegi kuulus Hansa privileegide hulka, olles kohalikele ärimeestele igati meelt mööda.

Vene kaupmehed saabusid Tartusse kas laiapõhjalistel lotjadel või talvel tugevatel regedel. Ajapikku kujunes siin välja omaette vene linnaosa – seda praeguse ülikooli botaanikaaia piirkonnas. Lähedusse jäänud Laia uulitsa otsas olev värav kandis Vene värava nime. Samas paiknes ka kaks ortodoksi kirikut – üks Novgorodi, teine Pihkva venelaste püstitatud. Arheoloogilistel kaevamistel on leitud nende pühakodade juures olnud keskaegsed matmiskohad – kalmistud. Ka on märke siin tegutsenud slaavlastest käsitöölistest.

Iseloomulik oli seegi, et ohtlike aegade saabudes saatis Nov­gorodi hansakontor oma kassa, pitsati, põhikirja ja arhiivi just Tartusse kui kõige lähemasse hansalinna varjule. Nii et Tartu-Dorpati nimi oli Hansa mõjualal küllaltki tuntud ja lugupeetud.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 06/12/2017 21:32:00



test version:0.10581994056702