Küsitlus

FINAAL: milline Tartu linnaosa on sulle armsaim?

Eesti naine – kellele, milleks?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Küprose ainsaks miinuseks võib pidada seda, et õlle hind kõikus nädalase reisi jooksul jube palju – ühest nelja euroni.

Nii tuli hoolega valida, kust osta. Ühest soodsast punktist tahtsingi kohe 24 tükki kaenlasse võtta, kuid inglise keelt ma ju üle kümne sõna rääkida ei mõista. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui vajalik number paberile kirjutada – buss pidi seni seisma ja ootama. Muidugi ei piisanud sellestki saagist ja peagi tuli uuele ringile suunduda.

Poeesia abieludaamile

Kõik uhked suitsumargid alates Winstonist sai seevastu kätte 1,20 euro eest. Meie niinimetatud vabariigis tuleb välja käia umbes 3.20. Mingeid maksusid ja aktsiise selles paradiisis ju ei rakendata, ka bensiiniliiter maksab alla euro.

Juba esimesel päeval suutsin end reisiseltskonnas kehtestada. Hotelli jõudes tekkis registratuuri tohutu järjekord, mina aga tegin kõigile selgeks, et Uuno peab juba nime poolest alati esimene olema. Isegi lätlased said mind tundma.

Külastasime mingit kummalist vaibakeskust, mille parimaks küljeks oli see, et igale turistile ka meelepärast rüübet pakuti: punast ja valget veini, kohalikku samakat rakit, valget viina. Mida iganes tellisid, selle poisid joostes ka kohale tõid. Asutuse omanik veel seletas, et kui mõne vaiba järele soov tekib, võib kohe ära maksta ja saadetakse ilma postikuludeta Eestisse – reisilennukisse sellist ei vea. Mina oleks muidugi vaibanartsu asemel palunud kärakat läkitada.


Eestimaiste reisikaaslannade välimus jättis Uuno hinnangul märkimisväärselt soovida. Raimo Jõgeva

Giidi kaudu seletas Küprose äss veel, et kui midagi väga meeldib, tuleb sealmail hüüda „Uuuu“. Sellest päevast saadik lõbustasin ma kõiki kaaslasi igal hommikul, kui bussi jõudes „Uuuuno“ karjusin. Selge on see, et unustada mind ei suudeta – lugesin oma vanu luuletusi ja jagasin isegi valimisaegseid visiitkaarte. Seltskonna kõige kaunim naine oli küll abielus, kuid lubas mulle ikkagi helistada, et veelgi poeesiat kuulda.

Reaalsuse külm pale

Tõsi küll, meie naispere oli minusuguse täku jaoks eakavõitu. Vanamutid loivavad ju jube aeglaselt, mina aga esimest käiku ei tunne ja läksingi üksipäini linna avastama. Aga sain oma vitsad kähku kätte: eksisin võõras keelekeskkonnas ära ja hakkasin tulikuuma päikse käes juba teadvust kaotama. Lõpuks ühe pargi nimi ikkagi meenus ja käskisin bussijuhil suure raha eest end ära visata.

Tagasi kodumaal olles pean taluma meie haiglast kliimat ja tööandjate väärastunud suhtumist musta töö tegijatesse. Lumeperiood sunnib kojamehe väsimatult rügama, aga ikka pole meie nõudlikele printsessidele asfalt piisavalt paljas. Tahaks näha, kuidas nad ise selle kinni tallutud lume lahti suudaksid raiuda.

Olen tähele pannud, et need, kes ise tööl käivad ja teavad, kui raskelt see kopikas lauale tuleb, ei nurise majahoidja kallal sugugi. Küll aga mahitavad majahaldur Andres Leppa minu vastu kahe kepiga komberdavad pensionärid, kellel iialgi kuhugi kiiret pole. Juba kogutakse minu vallandamiseks allkirju, nii et karta on, et uut aastat ma praeguses ametis ei näe. Võtku siis kolmas kepp ka appi, kui muidu püsti ei püsi. „Libe, libe!“ – teate, talvel ongi väljas libe.

Autor: Uuno Kivilinnast (5889 9383)
Viimati muudetud: 06/12/2017 21:23:44



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25242710113525