Küsitlus

FINAAL: milline Tartu linnaosa on sulle armsaim?

Eesti lipp esimest korda Tartu raekoja tornis

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Seda peaaegu täpselt sada aastat tagasi, 21. novembril 1917. aastal.

Lugu ise oli järgmine. Teade maapäeva jõuga laialiajamisest Tallinnas jõudis peagi Tartusse ja ärgitas siinseid rahvuslasi korraldama vastuaktsiooni. Seda enam, et Puiestee tänava kasarmutes paiknevas Eesti polgu tagavarapataljonis olid enamuses rahvuslikult meelestatud sõjamehed eesotsas polkovnik Jaak Rosenbaumiga. Neid sündmusi jälginud ajakirjanik, karikaturist ja tuntud kirjanik Karl August Hindrey (1875–1947) meenutas hiljem.

Tartu oli käratsevaid Läti sõjapõgenikke täis ja neid toetas punaste poole üle läinud hästi relvastatud Läti küttide polk. Ela nagu pooleldi vallutatud linnas, kus võim kuulub enamlastele. Ometi tahetakse raekoja ees korraldada maapäeva ja selle otsuseid toetav suur miiting, millele kohalik nõukogu aga vastu on. Võib karta, et raud põrkab vastu rauda, kui vastaspooltel närvid üles ütlevad. Kas meie sõjamehed julgevad sellises olukorras välja tulla? Linnas liiguvad igasugused kuuldused.

Hindrey ootab sündmuste arengut raekojas, mille ülakorruse aknast on näha, kuidas piki Raatuse uulitsat hakkavad paistma eesti polgu kolonnid. Meestel püssid seljas, näod puhtaks aetud, ees kaks ratsanikku. See on paraadile tulev laitmatu väeosa. Raekoja torni on heisatud sinimustvalge trikoloor.

Suurturg on rahvast tulvil. Kõneleb polkovnik Rosenbaum hobuse seljast. Räägib maapäevast ja selle otsustest. Ta on vana sõjamees, mitu korda haavata saanud, aga ta jutt on selge ja tuleb südamest. Teda kuulatakse põnevusega, sest siin kõneleb meie ajalugu. Siis on kuulda mootorimürinat ja rahvas läheb rahutuks. Mööda Küüni tänavat sõidab läbi rahvahulga punaste soomusauto, keerutades ähvardavalt oma lasketoru, otsekui otsiks sihtmärki. Ronib meie meeste rivist läbi Rüütli uulitsasse, pöörab sealt tagasi ja saadab meie sõdureid ka siis, kui need kolonnis Vanemuise ette liiguvad. Tulistamiseks siiski ei lähe, verevalamine jääb ära.

Ometi on kohalikud punased ärevuses. Võim linnas kipub nende käest ära libisema. Veel samal ööl võetakse vahi alla hulk eesti ohvitsere eesotsas polkovnikute Jaak Rosenbaumi ja Aleksander Tõnissoniga. Ajaleht Postimees pannakse seisma ja Jaan Tõnisson arreteeritakse. Tallinnast kutsutakse kiiruga kohale abijõude eesotsas Viktor Kingissepaga. Punakaartlaste tääkide vahel sõidutab ta mõlemad Tõnissonid Tallinna. Rongis olla nad Jaaniga – hariduselt ju mõlemad juristid – arutanud Eesti poliitilist olukorda ja selle võimalikku arengut.

Kubermangulinnas leitakse, et Jaan Tõnissoni tuleb kui revolutsioonivastast karistada kodumaalt väljasaatmisega Soome. Mis sisuliselt tähendas Tartu liidrile pääsmist ja hiljem tõusmist Eestit esindava välisdelegatsiooni juhiks Skandinaavia maades. Seega hoopis parem saatus kui K. Pätsil, kelle mõni aeg hiljem Saksa okupatsioonivõimud saatsid kaugele koonduslaagrisse.

Eesti polgu tagavarapataljon Tartus ja selle lähikonnas suutis aga sel turbulentsel võimu ülemineku ajal 1917. a lõpul hoida ära punaste suuremaid rüüstamisi ja vägivalda. Mida küllaga esines mujal Eestis, kus kerkis päevakorda maaküsimuse lahendamine. Teisisõnu – mõisate ja nende vara jagamine maatameestele ja vähese maaga kehvikutele. Linnaelanikke kimbutas aga üha süvenev töö- ja toidupuudus. Nii et rahvast peibutanud loosungi „Rahu! Leiba! Maad!“ elluviimine osutus oodatust ja loodetust hoopis raskemaks ning vähendas enamlaste mõju massidele.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 23/11/2017 11:56:49



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.24787211418152