Küsitlus

Milline Tartu kõrgkool on sulle armsaim?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Toimus see sada aastat tagasi, ajal, mil vintpüssid lõid võimu, relvadel oli otsustav osa ka sisepoliitikas.

Pärast seda, kui enamlased olid võimu üle võtnud pealinnas Petrogradis, hiljem samuti suuremas osas riigis, ilmus Viktor Kingissepp kahe madruse saatel Toompea lossi, et Eestimaa kubermangu komissari Jaan Poskat võimult kõrvaldada. Poska loomulikult vastu ei hakanud ja nii läkski Tallinnas võim ilma verevalamiseta nõukogudele. Nii nagu mujalgi Eestis, välja arvatud muidugi Saksa vägede poolt hõivatud saared.

Ometi oli veel olemas 1917. a suvel demokraatlikult valitud rahvaesindus maapäev, kõrgem võimukandja kuni asutava kogu kokkutulekuni. 15. novembril kogunesid paljud maapäeva delegaadid Toompea lossi, et kuulutada siin end kõrgema võimu kandjateks Eestis. Enamlased otsustasid seda takistada ja kutsusid oma pooldajaid massimeeleavaldusele lossiesisele platsile. Kuid jäid umbes pool tundi hiljaks. Maakogu oli vastava otsuse jõudnud juba vastu võtta. Seda enne, kui meeleavaldajate ninamehed saali tungisid ja maapäeva liikmed jõuga hoonest välja kihutasid. Osa meie juriste, riigiõiguse spetsialiste on arvamisel, et just see maapäeva otsus kõrgemast võimust Eestis pani juriidiliselt aluse Eesti omariiklusele. Mistõttu EW aastapäeva tuleks tähistada 15. (uue kalendri järgi 28.) novembril 1917. aastal, mitte aga 24. veebruaril 1918. Nii oleksime isegi Soomest pisut varem iseseisvunud.

Ajaleht Teataja kirjeldas lossiplatsil toimunut järgmiselt. Saalist väljujaid võtab platsile kogunenud rahvahulk hirmsa käraga vastu. Karjutakse „Maha lüüa! Andke kuradi pursuidele! Ärge laske Vilmsi ära! Lööge Tõnisson maha!“ Vilms püüab oma tugeva häälega maapäeva otsust ette lugeda. Lähemal­olijad kuulavad, aga kaugemal kestab kära edasi. Kingissepp teeb asjata katseid rahvast vaigistada ja hakkab taskulambi valgusel ise tähtsamaid kohti otsusest ette veerima. Aga tedagi ei kuulata. Lõpuks teeb Kingissepp ettepaneku lasta maapäeva liikmed koju ja võtta siis oma, töörahva resolutsioon vastu.

Maakogu liikmeid pannakse kaitsma vintpüssidega soldatid, aga neid on liiga vähe, et nad selle ülesandega toime tuleksid. Soldatite vahel sammuvad Teemant, Vilms, Põld, Tõnisson, Neggo jt. Igalt poolt küünituvad rusikad maapäeva liikmeid lööma. Sõimatakse, ähvardatakse ja rüseletakse. Vilistatakse ja karjutakse: viidagu kogu see seltskond pritsimaja seina äärde ja lastagu seal maha! Teised nõuavad revolutsioonilise komitee ette viimist. Vilmsil on nägu veriseks löödud, Teemantil müts peast kistud, nii et ta hallide juuste lehvides palja peaga revolutsioonikomiteesse jõuab. Ainus, kelle sõna veel kuulatakse, on Viktor Kingissepp. Just temal läks korda tõsisemat omakohut ja verevalamist ära hoida. Nii lõpetas maapäev oma avaliku tegevuse. Aga tema volitatud organid jätkasid vastavalt võimalustele salaja, ehk nagu siis öeldi „põranda all“, oma tegevust, et õige tunni saabumisel olla valmis jälle võimule asuma.

Tolleaegseid revolutsioonisündmusi vägagi detailselt esitanud nõukogulik ajalookirjutus on eelmainitud episoodi osas üllatavalt sõnakehv. Tsiteerin 1977. a ilmunud monograafiat, milles leidub järgmine lõik: „15. novembril võttis kubermangu maanõukogu vastu otsuse, et ta „tunnistab enese Eestimaa ainsamaks kõrgemaks võimukandjaks. Igasugused määrused, käsud ja dekreedid, tulgu nemad kelle poolt tahes, on Eestimaal maksvad alles siis, kui Eesti Maanõukogu nemad välja on kuulutanud, kuna vastasel korral neid mitte täita ei tule.“ Ent maanõukogu sai „kõrgemat võimu“ mängida ainult 25 minutit. Toompeale kogunenud suur töölisdemonstratsioon ajas selle kontrrevolutsiooni keskuse laiali.“ Ja kõik. Ei ühtegi detaili, ei ühtegi sõna vägivallast, ei ühtegi isikunime. Otsekui olnuks tegu mingi täiesti tähtsusetu seigaga.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/11/2017 11:10:23



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.28236293792725