Küsitlus

Milline Põhja-Tartu linnaosa on Sulle armsaim? Viis parimat jõuavad finaali.

Mida näitleja silmas peab pidama

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Jätkan A. Rühka 1904. a Valgas ilmunud „Lühikeses näitemängu õpetuses“ kirjapandu refereerimist.

Autor toonitas, et näitetrupi üks tähtsamaid liikmeid on etteütleja, kes võib terve etenduse ära rikkuda, ajades mängijad oma vigadega laval kimbatusse. Et seda ei juhtuks, peab ta oskama sosistada piisavalt valjult ja selge häälega, kuid erapooletu monotoonsusega. Tema suu peab alati lava poole olema. Ilmaski ei tohi ta näiteseinte vahelt ette öelda, sest siis kuulevad pealtvaatajad niisama palju kui näitlejadki.

Enne eesriide ülesminemist peab ta iga vaatuse alul oma koha peal olema. Ei istu ta seal, hakkavad näitlejad närveerima. Eesriie tuleb jälle alla lasta, etteütleja üles otsida ja kähku oma koha peale saata.

Teine tähtis osaline on etenduse sissesaatja (inspitsient). Tema juhib kogu lugu. Teeb õigel ajal ilutulesid, toimetab välgulöömist ja müristamist, helistab kellukest, korraldab lärmi jne. Mis aga kõige olulisem: ta peab ühtesoodu näitlejate kõnet kuulama ja samal ajal raamatust järge pidama, et kõik osalised ja neile vajalikud asjad õigel ajal publiku ette jõuaksid. Ka eesriide mahalaskmine on tema mure. Samuti peab ta pidama silma peal lava taga olijatel, et need ei ajaks omavahel valjult juttu ega teeks kõva lärmi. Kõik see segab ju parajasti laval olevaid osatäitjaid.

Ja lõpuks käsud-keelud näitlejatele enestele. Kõigepealt: lavale tuleb minna kindlal sammul ja rahuliku südamega. Vähenegi ärritus paistab publikule kohe silma. Püütagu ikka hästi kõva häälega rääkida, nii et ka viimases reas istujal kõne selgesti kuulda oleks. Kunagi ei tohi ei rääkides ega ka niisama seistes selga saali poole pöörata. Parem on ikka näitelava esimese serva poole hoida. Siis on ka etteütlemist selgemini kuulda ja kõne kostab kaugemale. Samas ei maksa etteütlejat vahtida, kui see parajasti ette ütleb, sest sellest pettusest saavad pealtvaatajad kohe aru.

Olulised on osalise näokujutused ehk miimika ja liigutused kätega ehk žestid. Need peavad kujutatavale osale ja näidendi sündmustele vastama. Näitleja kõne olgu puhas ning selge, ikka kirjakeelne, mitte segatud mingi murdega või võõra keele kõlaga (aktsendiga).

Priitahtlikku näitlejat ei tohi kunagi laita, sest see võtab temalt tuju ning lusti edasiseks teatritegemiseks ära. Läks midagi halvasti, siis öeldagu, et „läks üsna rahuldavalt korda“ või et „küll järgmine kord läheb paremini“. Laita võib ainult see, kes näitlejale kindlat palka maksab. Palgaline näitleja ei tohi aga laituse üle nuriseda. See on ju tema töö.

Terava sulega teatrihuviline Karl Menning (1874–1941), meie esimene tõelist teatrikunsti õppinud lavastaja oli oma kirjatükkides sellise primitiivse õpetuse jagamise üle õige kuri. See olevat lausa tõelise lavakunsti mõnitamine, näitleja loomingu muutmine lihtlabaseks käsitööks õpipoisi tasemel. Menningu käe all kutselises

Vanemuises oma karjääri alustanud Mari Möldre meenutas. „Oma autoriteedi, karmi nõudlikkuse ja distsipliiniga rajas Menning noorele näitlejale kindla aluse kogu eluks. Tema sihiks oli näitleja kui kohusetruu, oma tööd armastav ja mitmekülgselt arenenud tavainimene. … Minu teada pole Menning ise kunagi ühtegi osa pähe õppinud ega ka laval mänginud. Ta polnud üldse näitleja, küll aga suur näitejuht, kelle käe alla kujunes Vanemuises tugev ja ühtne ansambel.“

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 08/11/2017 22:16:39



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25263905525208