Küsitlus

Milline Põhja-Tartu linnaosa on Sulle armsaim? Viis parimat jõuavad finaali.

Meie teatrikriitika algusaegadest

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kui 19. sajandi viimasel veerandil oli eestikeelne näitemängude tegemine levinud Emajõe kallastelt mujalegi Eestisse, seda just pritsumeeste ja karskusseltside korraldatud peoõhtute programmi põhiosana, siis hakkas see kajastuma ka kohalikes seitungites.

Kas siis lühiteabena toimunust, millele lisati mõned tunnustavad või laitvad sõnad näiteseltskonna aadressil. Ühtaegu reklaam koos teatrikriitikaga. Ainult et sobivaid väljendeid tuli alles otsida, vastav sõnavara veel puudus. Nii võime vanu ajalehti sirvides kohata lausa üllatavalt ütlusi, mis ometi asja ära ajasid ja arvustaja mõtet reljeefselt esile tõid. Esitan neist järgmisi näiteid.

  • Tema palemoondamine oli väga hea ja sünnitas palju naermist. Etendus oli täis kihisevat nalja, nii et vaatajate mokad ära väsisid.
  • Viimasel perekonnaõhtul, kus naisterahvas vastukombekohalises riides ette astus ja tükis eneses avaldati sõnu või lauseid, millel enam hea kombe piire sugugi ei olnud.
  • Suur ilunäitlus 10 pildis „Kapten Granti lapsed“. Keset mängu pääses kiidulagin lahti. Mõned pildid laeva hukkaminemisest ja tulepurskavast mäest lasid juba enne piltide nägemist rõõmuliku kananaha pühapäevase lõbuküti ihu üle käia.
  • Etendus läks paukudes ja praksudes üle näitelava, pakkudes naksuvat nalja. Kuulajad olid lauludest sedavõrd vaimustatud, et neil süda sees hüppas.
  • Vaatelavalt näidati sedavõrd palju musutamist, armuohkamist, pugemist ja pagemist ning kaelatagust pidi välja viskamist, et vaatajate sisselitsimised õige vastuolulised olid.

Ilmselt tulevad eeltoodu paremaks mõistmiseks kasuks mõned sõnaseletused. Tolleaegsete väljendite nüüdisvasted:

  • palemoondamine – miimika
  • vastukombekohaline – ebamoraalne
  • kiidulagin – aplaus
  • sisselitsimine – mulje (otsetõlge saksa keelest die Eindrücke)

Mida aeg edasi, seda kriitilisemaks muutusid märkused. Riias ja mujalgi kutselistest näitlejatest truppide saksakeelseid etendusi näinud Eduard Vilde kirjutas 1886. a: „Päris näitlemise kunsti ei ole meil veel, niisama ka mitte näitlemise kunstnikke ja päris näitemajasid. Küll etendavad meie lõbuseltsid tänuväärt agarusega näitemängu – aga kunsti ja kunstmängu ei või nad mitte pakkuda.“

Ja 1893. aastal lisas õpetavalt: „Rohkem rahu, palju rohkem rahu. Vehklemine ja kehklemine näitelaval ei suuda iialgi selgeks teha, et näitlejal ta osa peas ja käes on. Meie näitlejate suud ei tule ladusa kõnega toime. Nad kokutavad ja kogelevad liigväga, ka siis kui neil osa on hästi pähe õpitud. Selle asemel, et nägu osakohase miimika läbi elustada, peavad nad tähtsamaks etteütleja kasti poole piiluda.“

Ärksama vaimulaadiga eestlased võtsid küllaltki kiiresti omaks isetegevusliku teatri. Kui 1880. aastatel oli teateid enam kui sajast etenduste andmise kohast, siis sajandivahetuseks oli selliste paikade arv kasvanud 250ni. Mängiti rehealustes, ruumikamates küünides, koolitubades. Uusi seltsimaju ehitati teatrietenduste tarvis suurema saali ja avarama lavaga.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 26/10/2017 10:50:04



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.2761390209198