Küsitlus

Milline Põhja-Tartu linnaosa on Sulle armsaim? Viis parimat jõuavad finaali.

Saarlased olid eestlastest esimesed …

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

…, kes 1917.a hilissügise ja talve hakul Saksa keiserlike vägede okupatsioonirežiimi omal nahal tundma õppisid.

Sakslased olid meie läänesaarte vallutamisel kaotanud langenutena vaid 184 meest. Küllaltki veretu võit, ometi anti vana sõjatava kohaselt vallutatud ala kolmeks päevaks võitjatele vabalt riisuda. Ainult et see „vabaduse aeg“ venis vähemalt nädalapikkuseks. Saksa soldateid oli ligi kaks nädalat transpordilaevadel õige kasinalt toidetud ja nad valgusid nüüd saartele laiali kui näljane kari. Taludest võeti esmajoones toidupoolist, aga ka seda väärtuslikumat, mis meeldis. Nii ka mõisates. Olid uksed lukustatud, siis löödi need lihtsalt maha. Alles nädala pärast hakkas kehtima tõeline Saksa ornung ehk okupatsioonivõim.

Etnograaf Gustav Ränk, tol ajal 15aastane nooruk meenutas sakslaste eelsalga möödumist: „Maanteel veeres mulle vastu lõpmata rodu jalgrattureid. Seljas sinakasrohelised mundrid, jalas nöörsaapad sääresidemetega ja peas kiivrid nagu väikesed supipajad. Jalgratastel olid kummide asemel vetruvad raudvitsad, nii et sõit mööda kruusateid käis valju kriginaga. Olin sattunud just nagu Marsi elanike teele – nii võõrastav paistis see kõik minutaolisele maapoisile.“

Kõige raskem oli elanikkonnale just okupatsiooniaja algus. Siis tuli niigi vaestel saartel toita 25 000list võõrast väge ja nende 5000 hobust. Ajapikku jäi sakslasi vähemaks, mistõttu kahanesid ka nende toidunõudmised. Pealegi tuli külm talv, meri jääs ja toiduainete vedu Saksamaale raskem. Aga 1918. a kevadest peale rekvireeriti söögipoolist üha enam, sest Saksamaa nälgis. Vastuseks hakkasid saarlased esivanemate kogemusi kasutades vilja ja muudki peitma. Õllevaadid täideti teradega ja kaevati seejärel maa sisse. Jälle võeti kasutusele käsikividega jahvatamine. Varsti märgati, et võõrast mundrit kandvaid rekvireerijaid saab peki, munade, või, eelkõige aga kange kohaliku õllega ära osta. Pealegi ei olevat olnud selle poolest kuigi kallid mehed. Näppasid oma armee vara, et vahetada seda rammusama kraami vastu, mis siis väliposti pakkides kodustele saadeti. Meenutati, et kui Vene sõjaväe leib olnud torditaoliselt ümmargune, siis sakslastel telliskivitaoliselt kandiline. Meie ütleksime – vormileib.

Okupatsioonirežiimi juhtis Saksa 8. armee ülemjuhataja kindral Oskar von Hutier oma käskude ja keeldudega Riiast. Need olid saksa keelest ümber pandud küll õige kummalisse eesti keelde, kohalikele ometi mõistetavad. Nii deklareeriti ühes esimeses paljundatud kuulutuses:

  • Kõik televoni-telegrahviriistad, maa-alused ja veealused, niisamuti kõik postituid peavad üleantud saama ligemale Saksa väele.
  • Päevapildi apparatid, plated ja filmid samuti.
  • Mina keelan igasuguse salakuulamise ja abiandmise vaenlasele. Läbikäimise sõjavangidega. Fotograafi ülesvõtmise. Igasugused trükitööd, miitingud või koosolekud. Avaliku jumalateenistuse eest peab Saksa väe käest luba küsima. Mittetäitjatele 2 kuud vangistust või 2000 marka trahvi või mõlemad kokku.

Peagi levis kuuldus, et kohalikud mõisnikud tahtvat Lääne-Eesti saartest moodustada omaette vürstiriigi, mis võetaks Saksamaa koosseisu. Aga Wilhelm II tõrjunud taolise plaani tagasi. Ja egas ei Eestimaa ega Liivimaa rüütelkonnad sellisele separatismile just hea pilguga vaadanud. Neil mõlkusid meeles hoopis laiahaardelisemad plaanid Balti hertsogiriigi loomise näol.

Ühe kasuliku uuenduse viisid okupatsioonivõimud siiski sisse – ülemineku uuele kalendrile, mis hakkas kehtima 20. detsembrist 1917. a Mandri-Eestis tegi selle teo ära äsjakehtestatud nõukogude võim, mis kehtestas Juliuse kalendri asemele Gregoriuse oma 1918. a algul. Siis hüpati 31. jaanuaril üle 14. veebruaril, nii et 1918. a jäi 13 päeva võrra lühemaks.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 18/10/2017 22:07:49



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.27435898780823