Oktoober 1917 – operatsioon Albion

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Sellist koodnime kandis Saksa väejuhatuse koostatud ja ka läbi viidud esimest korda kolme väeliigi koostööle tuginev suur dessantoperatsioon Lääne-Eesti saarte vallutamiseks ning tee avamiseks Soome lahele. Toimus see täpselt sajand tagasi – 1917. a oktoobris. Pärast Riia loovutamist jäi rinne pidama Sigulda ja Koknese joonel.

Vene väejuhatus ootas sakslaste edasitungi Valga või Pihkva suunal ja koondas sinna reserve. Sakslased pidasid aga otstarbekamaks hõivata nn Moonsundi positsioon Saaremaal, Muhus ja Hiiumaal. Nii sai sõjaliselt rakendada Läänemerele varju tõmbunud Saksa laevastikku, mille meeskondi kippus kestev tegevusetus demoraliseerima. Nüüd said 10 lahingulaeva, 10 ristlejat, 47 hävitajat ja sadakond miinitraalerit ometi oma võimekust näidata.

Dessandiks koondati 25 000 meest maaväge. Nende hulgas löögiüksustena 5 jalgratturite pataljoni. Õhust toetas operatsiooni 6 tsepeliini ja 75 aeroplaani, peamise ülesandega operatiivluure läbiviimine.
Vene väge oli saartel arvukalt, aga kui rannakaitsepatareid välja arvata, ei olnud nende võitlusvõime märkimisväärne. Üldine distsiplineerimatus oli teinud oma töö. Meremehed olid küll valmis võitlema, ainult et laevu oli vähe ja nendegi manööverdamine õige madalas Väinameres vägagi piiratud.

Albin algas 1917. a 12. oktoobri varahommikul. Saaremaa lääneranniku Tagalahes, kus meri piisavalt sügav, tuli laevastiku suurtükitule toetusel maale dessant, kes hõivas Vene patareid ja lõi kaitsjad põgenema. Kiiruga rajati ajutine sadam transpordilaevade tarvis ja õhtuks oli maabunud juba 15 000 sakslast koos 4000 hobuse ja raskerelvastusega. Abistavad dessandid maabusid mujalgi, külvates segadust ja takistades vastupanu korraldamist. Kaks päeva hiljem hõivasid sakslased Kuressaare ja Orissaare, lõigates nii läbi taandumistee Muhusse. Sakslastele alistus siin 7000 Vene sõdalast, nende hulgas ka kolm kindralit.

Samal ajal anti vahepeal Volmarisse rinde reserviks määratud 1. Eesti polgule käsk asuda kiiresti vagunitesse, et sõita tagasi Tallinna. Siit suunati polk edasi Rohukülla, kuhu jõuti 16. oktoobril. Keila-Haapsalu raudteeliin oli ummistatud korraldusi ignoreerivate Vene üksuste poolt. Rannakaitse üldjuhtimine lonkas mõlemat jalga. Ometi kamandati Eesti polgu kaks pataljoni Muhu saarele. Siin tõrjusid sakslasi vaid 800 Vene „surmapataljoni“ vabatahtlikku ja neile appi saadetud eestlased, kel pealegi oli puudu sõjamoonast. Tavaliste Vene polkude mehed andsid end vastupanu osutamata sakslastele vangi.

Ja nii juhtuski, et mandrile tagasi pääses vaid 209 Eesti polgu sõdurit. Enam kui 1600 võeti sõjavangi ja saadeti ilma pikemata Saksamaale, kus valitses üha suurenev tööjõupuudus. Kogu operatsioon Albioni käigus sõjavangi langenud Vene väe 21 000 meest rakendati sundkorras tööle Saksamaa tööstuses ja põllumajanduses. Olid poolnäljas, nii nagu suur osa Saksa tsiviilelanikkonnast. Hiljem tuntuks saanud tartlastest tegi selle kannatustee kaasa kirjandusteadlane Villem Altoa.

Vaid 8 päeva kestnud operatsiooni käigus said sakslased suure sõjasaagi, kuna Vene vägede ladusid ei jõutud ei evakueerida ega hävitada. Ühtaegu tekkis oht, et Saksa väed, kes olid vallutanud ka Hiiumaa, võivad ühel heal päeval tungida mandrile, et siitkaudu edasi liikuda Petrogradi suunas. Aga pealinna langemine tähendanuks ju täielikku sõjalist ning poliitilist krahhi, mida A. Kerenski valitsus püüdis iga hinna eest vältida.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 11/10/2017 22:31:11



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.24074506759644