Saksa tsepeliinid idarinde sõjataevas

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Tänu Saksa konstruktori krahv Ferdinand von Zeppelini (1838–1917) võimekusele jäigale alumiiniumkarkassile tuginevate juhitavate õhulaevade ehitamisel oli keiserlik Saksamaa I ilmasõja alguses ja hiljemgi teistest riikidest selle poolest kaugel ees.

Moodsamaid ja suuremaid tsepeliine kasutati peamiselt läänerindel, Londoni ja Pariisi ründamiseks ööpimeduse varjus. Vanemad ja väiksemad osalesid Venemaa vastu suunatud sõjategevuses. Peamiselt õhuluuret tehes. Tsaariväe soldatid juba teadsid: niipea, kui kaevikuteliini kohale ilmub tsepeliin, on peagi sakslaste pealetungi oodata.

Sõja esimesel perioodil valitses tsaariväes tõeline tsepeliinihirm. Siis aga harjuti ja kui paar õhulaeva oli alla tulistatud, asendus esialgne pelg hasardiga. Väejuhatus lubas 1915. aastal iga tsepeliini hävitanut – aga kuidas teha kindlaks, kes just pihta sai, sest paugutajaid oli ju palju? – autasustada Georgi risti ja suure rahasummaga. Militaarsest kuulsusest kõnelemata. Nüüd läks lahti üldine tulistamine taevas hõljuvate sihtmärkide pihta. Vintpüssidest, kuulipildujatest, mõni hasarti sattunud ohvitser paugutas koguni revolvrist. Tõelist ohtu kujutas pööratavatele alustele kinnitatud suurtükkide šrapnellituli, mis sundis teinekord tsepeliine hädamaandumisele. Siis kihutasid kohale kasakate ratsapatrullid, et aeronaute vangi võtta, sõjasaaki haarata ning ülemustelt kiita saada.

Egas sakslased õhusõjas mingid algajad olnud. Nad pildusid valgel ajal pomme Riiale, eelkõige Väina sildadele ja raudteejaamale. Oma osa said Bresti ja Minski raudteesõlmed ning Liepaja ja Paldiski sadamad. Kuna pommid olid õige väikese purustusjõuga ning langesid, kuhu juhtus, siis ei tehtud tsaariväele suuremat häda. Küll olid väliselt efektsed öised õhurünnakud, mida elanikud jooksid majadest välja uudistama. Tsepeliin otsis prožektorikiirtega sobivaid sihtmärke maapinnal ja pildus seejärel alla nii pomme kui propagandalendlehti.

Asi muutus tõsisemaks 1917. aasta suvest peale. Siis toodi läänerindelt Ida-Preisimaale kümmekond uut ja suurt õhulaeva. Nende abil taheti täpsustada merekitsustesse paigutatud miinivälju ja valmistuda õhurünnakuks Petrogradile. Pariisi ja Londonit oli juba ööpimeduse varjus õhust pommitatud. Nüüd taheti seda teha ka Neeva suudmes paikneva Vene riigi pealinnaga. Sõjaplaani kohaselt tuli pimedas märkamatult lennata piki Soome lahte, et koos koiduga heita madalalt ning täpselt pommid Talvepaleele ja Neeva sildadele ja siis jälle läänekaarde kaduda.

Ainult et pikk õhusõit nõudis palju kütust, mis omakorda vähendas pommikoorma kaalu. Kroonlinnast ja Vene sõjalaevadelt võis saada tihedat tuld ning tugev vastutuul – teame isegi, et siinkandis puhuvad tuuled enamjaolt läänekaarest, võis vigastatud hiidsuure kerega õhulaeva kanda hoopiski vaenlase tagalasse. See tähendanuks sõjavangi langemist ja häbi Saksa paljukiidetud õhuväele. Ettevaatuse mõttes piirduti luurelendudega Eesti lääneranniku ja siia jäävate saarte kohal. Septembrikuu alul pommitati korra ka Viljandit. Püüti tabada siinset elektrijaama, kuid tulemusteta. Nii 2 km kõrguselt alla heidetud 75 kg kaalunud pommid vuhisesid märgist mööda. Mõni ei lõhkenudki, kaaluti Vene sõjaväelaste poolt ära ja nii saadi pommi raskus teada. Ometi oli see hoiatav märk, et Saksa keiserlikel vägedel on midagi suuremat plaanis.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 04/10/2017 22:38:57



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.24106693267822