Küsitlus

Milline Põhja-Tartu linnaosa on Sulle armsaim? Viis parimat jõuavad finaali.

70 aastat Vana-Tiigi intri algusest

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Olin minagi 1947. a septembri lõpul selle Tartu suurima ja kõige kehvema olmega üliõpilaste ühiselamu esimeste asukate seas – seepärast tean omal nahal kogetuna, missugune see algus oli. Hiljem vaatasin arhiividest ja vanadest ajalehtedest järele selle hoonetekompleksi saamis- ja arenemislugu, mis jämedates joontes oli järgmine.

1895. a oli Tiigi uulitsa raudteepoolses otsas valmis saanud kaupmees H. O. Wöhrmanni rahaga ja arhitekt K. Breschi projekteeritud Tartu kohta igati esinduslik kolmekorruseline kivist üürimaja avarate korteritega jõukama rahva tarvis. Ja õuepoolne pikk ning pimedavõitu tiibhoone, kus pandi käima tubaka töötlemise tehas. Uudisasjana kasutatud siin esimesena Emajõelinnas elektrivalgustust. Õuele kerkis veel kahekorruseline puust elumaja.

Paraku läks vabrik peagi pankrotti ja 1900. a ostis kompleksi ära teine Tartu ettevõtja N. Jekimov. Tema üüris vabrikusaalid (aknad ainult õue poole, ventilatsioon vägagi vilets) algul Puškini tütarlastegümnaasiumile, hiljem esimesele eesti õppekeelega keskkoolile – praegusele MHGle, mis Peeter Põllu juhtimisel vireles siin kümmekond aastat. Tänavaäärse maja suurtes korterites elasid peamiselt keskklassi esindajad: ametnikud, vabakutselised, koolmeistrid. Mõni suurkooli noorem õppejõudki oma perega. Nii kuni 1941. a sügiseni, mil Saksa sõjavägi hakkas raudteejaamale hästi lähedal paiknevat hoonet kasutama etapikasarmuna. Kõrval oli ju 1939. a valminud Tiigi saun – pikka aega korralikult pesemata sõdalastele vägagi vajalik asutus. Pärast Tartu hõivamist punaväe poolt 1944. a sügise hakul peitusid elumaja keldrites raudteehulkurid – kotipoisid. Siis peeti siin mõnda aega kinni Saksa sõjavange. Peremees puudus, majad lagunesid.

Samal ajal oli ülikoolil suur puudus ühiselamukohtadest. Rektoraat tahtis tagasi saada Toome nõlvale 1904. a ehitatud suurt „studentide ühiselumaja“ – Liivi 4 –, mis vahepeal oli muudetud keskarhiivi hooneks. Nõukogude riigis allusid aga arhiivid NKVDle – siseministeeriumile, kes lükkas kõik TRÜ pretensioonid pikemata tagasi. Asemele pakuti räämas hooneid Tiigi 78/80. Tuli nõustuda ja taotleda mingitki remonti, millega ehitustrust tähtajaks kuidagi toime ei tulnud. Kuigi kasutati hulgi sõjavangide tööjõudu. Need olid vabakäigu vangid, keda kolonnis, kulunud Saksa mundrid seljas, marsitati hommikuti objektile ja õhtuti tagasi traataia taha. Kaunis kurb vaatepilt, mida korduvalt nägin.

Tähtajaks ei jõutud loomulikult valmis. Töömehi ju jagus, aga materjale nappis. Paljud küttekolded olid korrastamata, elektrijuhtmed uuendamata. Õppeaasta esimestel nädalatel tuli paljudel äsja vastu võetud tudengitel mujal ajutistel pindadel elada ning ööbida. Isegi kütmata pööningud-katusealused leidsid asukaid.

Maarahva poegadel ja tütardel oli lihtsam – liha, või, munade ja jahuga tasudes leidsid äärelinnas ikka mingi kambri. Linlastel selline võimalus puudus, paljudel polnud makulatuuriväärtusega paberrublasidki. Hea, kui normitoidu jõudsid välja osta ja üliõpilassööklas serveeritava eest asuda. Tänapäeva mõistes – peaaegu rasvavaba dieetmenüü kohalikust mahetoodangust.

Ülikooli juhtkonnal ei jäänud muud üle, kui hakata 1947. a septembri 2. poolel majutama esimesi hädalisi Tiigi 78 majja. Algul oli siinne olme enam kui vilets. Toad ja trepikojad lehkasid värske värvi järele. Ühekordsed aknad lasid tuult ja jahedust tubadesse, mille ahje ei lubatud kütta. Elektrit ei olnud, veevärk ei töötanud, kuivkäimlad levitasid oma aroome. Mööblist jagus vaid kulunud raudvoodeid, taburette ja igasse tuppa mingi laud. Mantlid ja üleriided riputati seintele, kuigi naelte löömine sinna oli keelatud. Aga häda ei annud häbeneda ja keeldudest/käskudest üleastumine oli enesestmõistetav.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 20/09/2017 21:42:12



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.28840112686157