Küsitlus

Milline Põhja-Tartu linnaosa on Sulle armsaim? Viis parimat jõuavad finaali.

Karskusliikumisest Eestis 1930. aastatel

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Alkoholi ülemäärane pruukimine painas Eesti ühiskonda ka 1930. aastatel, seda nii suure majandussurutuse aegu kui hiljemgi.

Tõsi – kehtis kord, et valimiste ajal oli kolmel päeval vägijookide müük keelatud. Ikka selleks, et kodanikud läheksid selge aruga valimiskastide juurde. Paraku tõi see eriti esile paljude kodanike vajaduse alkoholi järele. Nädalaleht Tallinna Post kirjutas 1929. a maikuu keskel toimunud riigikogu 4. koosseisu valimiste järel. „13. mai hilisõhtul oli Balti jaam pilgeni täis ootajaid. Ainult et mitte rongi, vaid õllemüügi alguse ootajaid. Vaadati ja kurdeti, et seinakella osuti venib otsekui kaubarong Rapla-Virtsu uuel raudteeliinil. Habe kasvavat ka kiiremini.

Niipea, kui kell lõi 12, kõlas üldine ohe: „Õlut!“ Esimesed pudelid kadusid nagu kibu vett kuumale kerisele. Kelnerid sibasid sipelga kiirusega, et kõiki kundesid teenida. Egas see ainult Balti jaamas nii olnud. Keelekaste ootajaid oli küllaga ka mujal, sest paljud olid tõepoolest veetnud kolm valimispäeva kuiva kurguga.“

1937. a algul esitasid Eesti Karskusliit koos Naiste Karskusliiduga riigivanemale märgukirja, milles tehti rida ettepanekuid alkoholi tarbimise tõkestamiseks seadusandluse abil. Nii taotleti müügikohtade arvu piiramist, lõpetades alkoholi müük esmajärguliste tarbeainete poodides ja raudteejaamade einelaudades. Tõsta viina hinda ja piirata piiritusevabrikute arvu. Anda valdadele õigus kohaliku keeluseaduse kehtestamiseks. Keelata alkoholi tarvitamine seltskondlike organisatsioonide olengutel ja kokkutulekutel. Ning luua asjatundjatest riiklik alkoholiküsimuste komitee.

Valitsus vastas, et kriisiaastatel on Eestis viinajoomine niigi tunduvalt vähenenud, samal ajal kui õlut on hakatud rohkem jooma. (Siinkohal tuleb märkida, et tugineti ametlikele müügiandmetele, samagoni ja koduõlut need ei peegeldanud). Ainuke tõhus vahend oleks üldise keeluseaduse kehtestamine, ainult et kõik teised seda proovinud riigid eesotsas USA ja Soomega on sellest keeluseadusest loobunud. Pealegi kahaneksid sel juhul tunduvalt laekumised riigikassasse, mis omakorda oleks eelarve täitmisele vägagi koormav.

Mõne aja pärast tulid karskusseltsid esile vastuargumentidega. Nende väitel ähvardavat alkoholi ikka suurenev pruukimine meie rahvast nii vaimselt kui majanduslikult hävitada. 1930. a olnud EWs 858 alkoholi müügikohta. 1938. a aga juba 2178, mis tähendab 25kordset kasvu. Mingil teisel majandusharul ei olevat võrdset tõusu ette näidata. Ajakirjas Eesti Statistika avaldatud andmetel tuli iga Eesti elaniku kohta 1930. a 2,6 liitrit 100%list alkoholi. 1932. a 2,0 liitrit, et tõusta 1938. aastaks 3,14 liitrini. (Tuletagu lugeja meelde, millised on olnud meil vastavad kogused viimase veerandsajandi statistika järgi.) Just maakohtades olla joomine jõudsalt jõudu kogunud.

Karsklaste arvates olevat alkoholi müügi laiendamisest kõige enam huvitatud riigikassa, kuhu laekuvad vägagi suured summad, mis jäävat mahult alla üksnes imporditollidele. Pole siis imeks panna, et riigiasutused kannavad ise hoolt, et joovastavad joogid oleksid võimalikult paljudes kohtades müügil. Tõsi – vabariigi valitsus on viimasel ajal mitu korda lubanud, et tõstab viina hinda ja vähendab müügilubade arvu. Nüüd tuleb asuda nende lubaduste täitmisele. Sest alkoholi liigtarvitamise tõttu kaotame niigi palju tööpäevi ja nõrgendame rahva tervist. Üheainsa aasta kohta kulutab meie elanikkond 30 miljonit krooni. Mida kõike kasulikku võiks selle raha eest korda saata?! Nii oli see peaaegu 80 aastat tagasi.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 30/08/2017 22:10:06



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.27746391296387