Küsitlus

Milline Põhja-Tartu linnaosa on Sulle armsaim? Viis parimat jõuavad finaali.

Vanaema nõuab Ummudelt solidaarsust

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Urmas Klaasi katsed lihtrahvale lähemale tulla pole Mare Oravat veennud. Toimunud Tartus

Ülejõe sõjakaim pensionär teeb nii praegusele kui endisele linnapeale selgeks, et vähemalt koolilastele peaks ühistransport Tartus tasuta olema.

Endine kiirabiarst Mare Orav murrab juba poolteist aastat tuliselt pead meie uue bussikaardi varjukülgede üle – tema ise saab pensionärina loomulikult endistviisi vabalt lusti sõita, kuid mida peab tegema vanaemale külla sõitnud lapselaps? “Paberpiletid kadusid ju ära, nüüd on kõik elektrooniline,” pahandas ta. “Kuidas õpilastel nende piletitega ikkagi on? Helistasin Sebesse ning seal keegi midagi ei tea. Täielik puder ja kapsad.”

Kaldub tsentrisse

Mõistmine, et kas või ainsaks päevaks ülikoolilinna saabunud hõimlasele tuleb kaheeurone bussikaart soetada, ajab Orava täiesti marru. “Õudselt kahju on, lisaks on see kaardile raha laadimine nii keeruline,” kurtis ta. “Need otsustajad-tibid on ikka päris segased.”

71aastane tarmukas daam ei jäta siiski midagi juhuse hooleks, eriti kohalike valimiste eel. “Elasin varem Tallinnas ja alati on mulle see Reformierakond meeldinud. Nüüd aga tuleb välja, et pean tasuta ühistranspordi pärast hoopis Keskerakonda toetama hakkama,” arutles ta.

Enne lõplikku otsust otsustas Orav siiski süüdlastele vastulause võimalust pakkuda ja võttis kõne linnapea Urmas Klaasile endale. “Ehk Ummule, nagu teda ja eelmist linnapead Urmas Kruuset kutsun,” rääkis ta. “Tegin Ummule ettepaneku, et Tartus võiksid koolilapsed üldse ilma piletita sõita nii koolist koju, trenni kui sõbra juurde.”

Gestaapo tööpõld

Alatasa bussipeatuseid seirav Orav on ju täheldanud, kuidas need pidevalt lapsi täis on. “Ülejõel ju kõik lapsed Raatuse kooli ei mahu ja eks nad käivad siis Tammes ja Forseliuses. Nii nad sinna bussi peale trügivad, koolikott seljas, spordikott ja kilekott käes, mobiiltelefon ja õpilaspilet ka veel,” kirjeldas ta. “Siis pole neil kuskil istuda, sest minusugused vanamutid ju ei lase: las see laps seisab ukse vahel. Paljud ei taha neid bussigi lasta, mina olen see, kes peab seal appi karjuma. Vanamutid võiks üldse rohkem kepikõndi teha, aga ei, istuvad aga tasuta bussis.”

Veelgi hullemaks kujuneb situatsioon juhul, kui põngerjal pilet valideerimata jääb. “Uksed kinni ja gestaapo alustab tööd,” piltlikustas Orav menetlusteenistuse reidi. “Erutusingi selle pärast, et kurjad bussikontrolörid, kahemeetrised mehed, käituvad lastega väga halvasti. Ajavad väiksed lapsed välja nii Kivi kui Vene peatusest. Kui ta poole reisi pealt bussist välja tõstetakse, kuhu ta siis minema peab?”

Selles võtmes Orav oma revolutsioonilised plaanid Klaasile edastaski. “Koolilast pole ju raske ära tunda, ega bussijuht siis ometi arva, et see mingi muruniitja Kalevipoeg on,” raius ta. “Rääkisin väga viisakalt, ikka kiitsin teda kõige hea eest, mis ta Tartule teinud on, kuigi siiamaani mulle ühtegi asja meelde ei tule peale nende keskaegsete riiete ja sulekübara. Aga Ummu ütles lõpuks tänitavalt, et lapsi peabki maast madalast korralikuks õpetama, et neil kõik kaasas oleks ja täidaks kõiki nõudmisi. Endal tal ju lapsi ei ole ja olen ammu kahtlustanud, et ega see sulgede ja kübaratega lehvitamine normaalne ei ole.”

Rikkujatele taksot

Klaas märkis omalt poolt, et sellises toonis vestlus küll ei kulgenud. “Orav oli väga sõbralik, kiitis kõike, kuidas Tartus asjad käivad. Kurtis tõesti, et kontrolörid tõstavad koolilapsi jõuliselt bussist välja ja tema peab neid peatustes lohutama,” meenutas meer. “Ausalt öeldes rääkis menetlusteenistus küll teist juttu: et nad suhtuvad lastesse väga mõistvalt ja on isegi neid isegi oma bussiga koju viinud, kui keegi on hätta jäänud.”

Ent Orava karmi kätt on saanud tunda ka Klaasi eelkäija. “Kõiki Urmaseid tulebki Ummudeks kutsuda. Kruuse oli mulle nii tuttav, et Ujula Konsumis, kus ta pidevalt lõuna ajal käis, isegi teretas mind,” heietas ta.

Kamandas kohvile

Kruusega seostub palju kannatanud prouale hoopis teine konflikt. Nimelt palus ta meeri audientsi 2013. aasta Tartu linna päeval, kui keskväljakul traditsiooniliselt tasuta kohvi jagati. “Mina ise sinna Suudlevate Tudengite kohvisappa muidugi ei läinud, see on ju linnavalitsuse töötajate töölissöökla, nemad saavad seal talongi alusel süüa,” pajatas Orav. “Vaatasin kõrvalt, kuidas soliidsed õpetajad nii Varikult kui Veerikult seda kohvi 15 minutit ootavad. Aga kohv sai otsa!”

Nii tõtanudki seenior jalamaid keset raeplatsi laiutanud Kruuse ja pressišeff Indrek Mustimetsa jutule. “Enda arvates hirmus tähtsad inimesed – lajatasingi neile, et minge siis ometi appi ja jagage seda kohvi pensionäridele,” toonitas Orav ka tulevastele vaenlastele, et tema ei karda kedagi. “Selle õiendamisega saingi Urmas Kruusega tuttavaks.”

 

Bussis käitumise ABC mittetartlasest õpilasele

  1. Kui ei ole mõnda muud transpordikaarti, osta kaart või kleebis piletimüügipunktist (2 €).
  2. Isikusta oma kaart (kodulehel tasuta, piletimüügipunktis 1 €),
  3. Lae kaardile raha või osta õpilase kuupilet (5,11 €)
  4. Astu bussi ja viipa kaarti (ühe sõidu hind 0,51 €)
  5. Või siis osta bussijuhi käest ühe sõidu pilet (1,50 € sularahas).

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 24/08/2017 00:27:36



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.28135013580322