Küsitlus

Milline Põhja-Tartu linnaosa on Sulle armsaim? Viis parimat jõuavad finaali.

Villem Ernits Ameerikast ja keeluseadusest

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kui ma omal ajal Villem Ernitsa meenutusi intervjuu vormis salvestasin, sai talle esitatud küsimusi ka ookeanitaguste reiside kohta.

Ernits vastas: „Olen seal käinud kolmel korral seoses ülemaailmsete karskuskongressidega. Ameerikas viibimine avaldas mulle küllaltki suurt mõju. Varem kandsin vuntse, nüüd lasin vuntsid maha ajada, sest ameeriklastel olid näod lagedad. Aga ka psühholoogiliselt. Nende suhtumine maailma oli irooniline ja sportlik. Minu karakteris leidub seda ka õige palju.“

Ernits jätkas: Esimest korda olin 1923. a Kanadas Torontos, kus peeti kongressi. Aga nägin ka Ühendriike. Sealsete linnade iseäraldus on, et kõrged ehitused on koondatud kesklinnas, kus ruumi vähe ja autode liikumine väga elav. Arvatakse, et Ühendriikides võivat asetada terve rahva korraga autodesse. Kesklinnast eemal on aga elamine võrdlemisi avar: laiad tänavad, pikad read ühtemoodi ehitatud ühe ehk kahe perekonna maju, väikesed aiad ees ja taga. Suur osa neist kuulub töölistele, kes sedavõrd jõukad on, et neile kuulub oma auto ja maja. Palgad on võrdlemisi kõrged, 3–10 dollarit päevas. Et Ontarios juba 1916. a täielik keeluseadus maksab, jääb raha rahva tasku. Vaesust näed harva ja nii on võimalik osta autosid ja ehitada majasid.

Kuulsin, et Torontos elavat umbes 700 soomlast. Astusin mõnega nendest kontakti. Rääkisid, et nende ameerikastumine minevat õige kiirel sammul. Lapsed kõnelevat tihti inglise keelt paremini kui soome keelt, kuna riigikoolid kõik ingliskeelsed on ja soomekeelsetes erakoolides palju soome lapsi ei käi. Pärisin soomlaste arvamist keeluseaduse üle ja see oli eitav, nagu üleüldse väljast tulnud asunikel, kes oma kodust on tihti joomakombed kaasa toonud ja kelle hulgas Ameerikas karskustööd ei ole tehtud. Nende arvates olla joomine keeluseaduse ajal niisama suur, kui oli varem, vabamüügi ajal. Mina Torontos küll ühtegi purjus inimest ei näinud.

Paar sõna Ameerika hotellidest. Need on kõige paremad, mida ma seni olen näinud. Ruumid avarad ja valged, keskküttega. Igas numbris oma vannituba. Põrandad mattidega kaetud, mida tolmuimejaga puhastatakse. Igas numbris telefon, kirjapaberit ja ümbrikke hotelli nimega ja piibliraamat. Iga päev tuuakse hinnata ajaleht, on saadaval ka piltidega linnajuht. On oma pesukoda, kust hommikul antud pesu õhtul tagasi saadakse.

Allkorrusel on suured ja uhked saalid, kus hotellielanikud omavahel kokku saavad ja mitmesugused seltsid ja klubid koosolekuid peavad ja tantsuõhtuid korraldavad. Nii et seal täidavad hotellid suurel määral meie seltsimajade aset. Enne keeluseadust müüdi hotellides alkoholi, nüüd enam mitte. Arvati, et see keeld hotelle tapvat, aga läks vastupidi. Hotellid õitsevad endisest paremini, sest keeluseaduse tõttu tarvitab jõukam rahvas hotelli palju rohkem. Neil Ameerikas on igatahes niisugused hotellimürakad üles kerkinud, millest enne undki ei nähtud.

Olen seda kirjutades ligi poolteist kuud niisugustes Ameerika hotellides asunud ja ma pole kunagi mingisugust lärmi kuulnud ega joobnud inimesi ega joomist näinud. Olen neis kõige suurema rahuga töötanud ja ööd kõige suuremas rahus mööda saatnud. Eesti hotellides juba seda ei saa: sääl oled sa õige tihti joomise ja igasuguste öösiste segaduste tahtmatuks pealtnägijaks.

Lisan täpsustuseks – eelöeldu on olulises osas võetud Hando Runneli koostatud ja Ilmamaa kirjastusel 2013. a „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud V. Ernitsa kirjatööde kogumikust „Noorpõlve ideaalid“. Originaal pealkirja all „Kirjad Ameerika reisilt“ näinud ajalehe trükimusta 1923. a kevadtalvel.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/08/2017 21:53:08



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.29764699935913