Karl Ast-Rumor poliitvangi elust 1907. aastal

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Neid oli kaks venda Võrumaalt Orava vallast. Vanem, Gotlieb Jaan, sündinud 1874. ja noorem, Karl, sündinud 1886. a.

Nii et vanusevahe oli küllaltki suur. Mõlemad õppisid 20. aastasaja alguses Tartus. Vanem ülikoolis juurat, noorem oli treffnerist. Mõlemad sotsiaaldemokraadid. 1905. a rahutuste aegu paistsid silma oma radikaalse aktiivsusega, 1906 põgenesid Soome kaudu Saksamaale ja Šveitsi. Vanem vend jäigi maapakku, noorem tuli valepassi kasutades tagasi, tabati ja istus 1907. a kevadest eeluurimise all. Algul Tallinna, hiljem Tartu ja Riia vangimajades. Saadud muljeid jäädvustas oma mälestustes. Karl Ast-Rumor kirjutas.

Nii Toompea kui Vene tänava vanglas, kus mind kinni peeti, moodustasid poliitvangide enamuse eestlased. Kooliõpetajad, vallavanemad, seltside juhid ja teised sellised „maa soola“ esindajad. Suhtlesime emakeeles ja kogu seltskond tundus kuidagi omasem. Tartus moodustasid enamuse aga paljudest rahvustest üliõpilased, mistõttu tuli paratamatult kõnelda vene keelt. Sattusin 7 mehe kambrisse ainsa eestlasena. Oli seal venestunud sakslane, loomaarstiks õppinud Doni kasakas, õigusteadust studeerinud rikka Riia juudi poeg ja juutide hulka kuuluv karaiim Tiflisist. Ta oli tulnud Jurjevis rätsepana tegutseva onu juurde varju, aga sattunud sandarmite kätte ja edasi türmi.

Riialasele saadeti rikkalikke toidupakke, millest sai kroonulobile lisa kogu kamber. Just temalt sain esimest korda elus proovida haruldast aedvilja tomatit. Juudi košer köögis oli see tavaline, eestlastele aga täiesti uudisasi. Kambris valitses sõbralik, teinekord isegi lõbus õhkkond. Ainult venestunud sakslane oli sünge. Kartis, et saadetakse Siberi kaevandustesse sunnitööle. Kaotas söögiisu, loobus jalutamistest ja hakkas simuleerima hullumeelset. Igatahes arstlikku komisjoni ta suunati.

Mind kuulas kolme kuu jooksul üle keegi sandarmipolkovnik, kes ei osanud teha vahet mulle ja maapaos viibivale vennale süüks pandava vahel. Tänu sellele ajasin mitmed teod venna kaela, mis kergendas mu karistust. Pealegi saadeti mind septembri alguses edasi Riia vanglasse. Tartu-Riia vahel oli käigus kaks vangide veoks määratud III klassi vagunit võretatud akende ja tugevdatud ustega. Need haagiti kaubarongide sappa, mistõttu teekond kestis õige kaua. Toiduks vaid kuum vesi ja tükk leiba. Kel raha oli, ostsid vahisõdurite abil vorsti ja saia lisaks.

Tapipere enamuse moodustasid läti vargapoisid ja elatunud prostituudid, kes suviti rändasid Riiast Elva ja Pühajärve parematele jahimaadele. Olid mingi pisisüüteo eest kinni peetud ja küüditati nüüd tagasi kodukohta, et seal kohtuotsuse järgi oma „süü“ lunastada. Riias paigutati mind uue vangimaja õige avarasse ruumi, mis mahutas 32 inimest. Nendest 29 olid lätlased ja 1 eestlane. Lõunanaabrid suhtusid „igaunitesse“ igati hästi, meid seati lähedastele naridele sisse. Läti linna- ja maameeste vahel käis aga kogu aeg äge lätikeelne õiendamine. Nende gruppide poliitilised tõekspidamised ei tahtnud kuidagi kokku sobida.

Eeluurimine kestis kaua ja otsuse langetas hoopiski Tallinna sõjaringkonnakohus: üks aasta kindlusevangistust. Võib-olla aitas karistuse leebusele kaasa kaitsja, Peterburi noore advokaadi Aleksandr Kerenski sõnaosavus. Selle aasta, mille vältel nooruk ka oma esimese novellikogu kirja pani, istus K. Ast Toompea vanglas ära. Et seejärel mõneks ajaks Lääne-Eroopas ringi reisida ja alates 1912. a ajakirjanikuna Päevalehe juures leiba teenima hakta. Jah, olid ajad sel tsaariaja lõpul.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/06/2017 22:08:48



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:1.1291930675507