Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Lugesin käesoleva aasta veebruarikuu algul kohalikust Postimehest, et Tartu euronõuetele vastavas vangimajas olla 981 vahialust – rohkem kui üheski teises Eesti vabariigi kinnipidamiskohas.

Kuna ilmselt ei ole tegu nn alternatiivse faktiga, siis ei osanud ei uhkusest rinda kummi ajada ega pilku piinlikult allapoole pöörata. Sest alles see oli, kui igati tegusa mehena tuntud Tartu linnapea Ansip pidas visa hübriidsõda Toompea võimukandjatega, kes kinnitasid, et kesklinnast hästi kaugele püstitatava uue türmi maksimaalne vangide koguarv ei ületa mingil juhul 500. Aga ometi ületas ja nüüd siis koguni kahekordselt.

Vanemad tartlased peaksid veel mäletama, et üsna hiljuti asus ajahambast õige pudedaks puretud vangimaja lausa vanalinnas, otse Jaani kiriku varemete vastas. Avatud vanglana 1837. a, seega 180 a tagasi. Ja suletud aresti- ning kainestusmajana 1990. aastate algul. Varem olnud siin üksikute kartseritega kohtumaja, veelgi varem (1690–1699) Academia Gustavo-Carolina peahoone, veelgi varem … Aga jätkem see ajarida ja kuulake parem, millisena kirjeldas toda sünget hoonet siin 1907. a suvel poliitvangina kinni hoitud radikaalsete vaadetega Võrumaa nooruk Karl Ast, rohkem tuntud koos kirjanikunimega K. Ast-Rumor (1886–1971).

See oli sinkjashallide seintega kroonumaja Jaani tänaval. Laudkastid akende ees ja vöödiline vahiputka trepi kõrval. Ning selles igavlev tunnimees. Vangimaja ise oli vanaaegne hoone. Trepid kasina valgustusega, mitte liiga kitsad ega liiga püstakad. Koridorid, kuhu avanesid kongide uksed, võinuksid kuuluda ka mõnele ühiselamule. Sedavõrd avarad olid.

Suureks hüveks vangidele oli vangla lahtine õu ja selle taga haruldaselt avar jalutusplats, mis ulatus Toome nõlvade aedadeni. Väljakut piiras nii 3 m kõrgune planktara. Üks valvur-püssimees seisis väravas, teine keset väljakut. Pool tundi jalutusaega päevas, mis oli vangidele ette nähtud, oli meile õndsamaid ajaviiteid. Millist lohutust ja naudingut pakkus pilk loodusesse, kui ergutav oli kopsudele sõõm värsket õhku. Tavalisi vange konvoeeriti ülekuulamisele Veski tänava kohtumaja juures olevasse väiksesse kinnipidamiskohta – sai siis niigi palju valve all munakivisillutusel kõndides tänavaliiklust näha. Poliitvange kuulati aga üle samas Jaani tänaval – sandarmeeria pidas seda otstarbekamaks. Kui juba isoleeritus, siis ikka võimalikult range.

Lisan omalt poolt käsitletava hoone ajaloole. Kuni 1886. aastani oli maja kahekorruseline. Siis ehitati tugevatele müüridele peale III korrus ja tolleaegne ülikooli arhitekt Reinhold Guleke (1834–1927) kujundas praeguseni püsiva fassaadi. Mees, kes oli ametit õppinud nii Pariisis kui Karlsruhes, töötanud ehitusinsenerina mitmel pool Saksamaal ja New Yorgis ning pidanud Pärnu linnaarhitekti ametit, kutsuti 1881. aastal Tartu ülikooli arhitektiks ja jäi sellele kohale veerand sajandiks. Baltisakslasena pidas ta Dorpatit igati oma linnaks ja püüdis uusehitustega selle esinduslikkust tõsta. Tema tõi Emajõelinna punakaspruunidest dekoratiivtellistest laotud fassaadid. Parim näide vast Toome nõlvale Hetzeli / Liivi tänavale püstitatud üliõpilaste ühiselumaja, millest hiljem sai keskarhiivi hoone. Gulekese joonestuslaual on valminud Aia tänava „Tartu rahu maja“, uus anatoomikum, A. le Coq’i õllevabriku pilkupüüdvad korpused, tapamaja Võru tänava ääres ja korporatsioonide Estonia ning Livonia konvendimajad Tähe ja Veski uulitsal. Vägagi viljakas arhitekt, Matteusega samaväärne, kuigi nende meeste haare ja ajastud olid vägagi erinevad.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/06/2017 20:01:47



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.26201701164246