Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Lämmatava väikekodanluse meeleheide viib Hedda Gableri ajastus erakordsete manipulatsioonideni. Tõnis Järs

Üle 40 aasta taas Vanemuise lavalaudadele jõudnud Henrik Ibseni draama “Hedda Gabler” jääb küll truuks originaalsele ajastule, ent mõjub ehmatavalt kõnetavalt ka tänastele lumehelbekestele.

Seni vaid iseenda tekste lavastanud Mehis Pihla pidas Ibsenit valikuna loogiliseks jätkuks, sest soovis end asetada madistama materjaliga, mis on end juba väga tugeva dramaturgiana ajaloos kehtestanud. “Noore lavastajana tahtsin ennast proovile panna ja klassikalise dramaturgiaga aega veeta, õppida parimatelt,” kinnitas ta. “Ibsen on oma žanris ju vaieldamatu tipp, see tekst on tõepoolest hea.”

Hermakülaks ei pürgi

Esimest korda 1891. aastal etendunud tükki on korduvalt püütud muuta tänapäevasemaks: raamatute põletamise asemel sülearvuteid sodiks pekstud ja muud säärast. Pihla pole seda teed siiski läinud. “Tegelaste olemust tabab natuke paremini, kui ajastu konteksti lisada,” põhjendas ta. “Seal oli naise roll ju piiratum kui praegu, sotsiaalsed reeglid palju-palju kallutatumad naiste vastu.”

Igavast väikekodanlikust elust tüdinenud abielunaine Hedda (Piret Laurimaa) asub kõige ümbritsevaga ohjeldamatult manipuleerima. Pihla väitel aga hakkavad materjali süübides läbi kumama naise käitumise motiivid ja see, et tegelikult on ohvripositsioonil just tema. “Lihtsalt selle mõistmiseks on vaja natuke avada tema tegelase minevikku,” lausus lavastaja. “See ongi hea dramaturgia tunnus, et mõistad, kust tegelased tulevad ja kuhu minna tahavad, et aru saada nende traagikast.”

1975. aastal “Hedda Gableri” lavastanud Evald Hermaküla lõi tükis ka ise näitlejana kaasa. “Minul seda kommet pole olnud ja ei tea, kuhu peaksin veel arenema, et need kaks positsiooni korraga ära teostada suudaksin,” tunnistas Pihla.

Keskpärasus traumeerib

Omaaegne näidend oli tänasest abstraktsem ja lihtsustavam. “Meie oleme üritanud väga sügavalt tegeleda tegelaste psühholoogiaga ja istunud pikalt selle otsas, miks nad nii käituvad,” tõi Pihla välja peamise erinevuse. “Samas räägitakse, et Evald mängis selle nii briljantselt maha, et küllap ta ikka mänguline ja elav oli.”

Paralleeli tänapäevaga toob aga sisse just Hedda lakkamatu, totaalne ja järeleandmatu võitlus selle eest, et tema elu oleks eriline. “See paistab praegu minuealiste seas olevat üks suuremaid püüdlusi ja vastuolusid. Igaüks püüab elada oma elu kuidagigi eriliseks, ükskõik milles see siis ka ei väljenduks,” kirjeldas lavastaja. “Hirm keskpärasuse, tavalisuse ees on see, mis meid kõiki ajendab.”

See hirm muudabki “Hedda Gableri” nii värskeks, et seda ka sada aastat hiljem ikka ja jälle mängitakse. “Vaadates oma tutvusringkonna probleeme, näen, et kui sul on head eeldused, nagu Heddal, jõuda kaugele ja lennata kõrgelt, siis selle pealt “tavalist asja” teha võib niivõrd traumeerivalt mõjuda,” lausus ta.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 25/05/2017 11:23:20



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.2647910118103