Avalik kõne nõudis nii oskust kui julgust

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Endises tsaaririigis oli käes sõnavabaduse ja ägeda poliitilise võitluse aeg.

Masside hoiakuid püüti mõjutada eelkõige elava sõnaga. Kõneosavusega suurtel miitingutel, kus oraator esines vabalt, ilma mingi teksti ja võimenduseta. Rahvahulgaga palest palgesse. Hiilgava kõnemehena paistis silma advokaadikogemusega A. Kerenski. Aga ka teised slaavi ja juudi soost poliitikud. Egas eestlastegi juhid suu peale kukkunud olnud. Nende esinemisi meenutab oma mälestustes sõjaväelane ja ajakirjanik William Tomingas (1895–1978), poliitiliselt määratluselt K. Pätsiga opositsioonis olnud vabadussõjalane. Vanurina elanud USA-s, kus ka suri.

Kevad 1917. Üldine distsipliinilangus nii Vene maavägedes kui laevastikus. Massiline omavoliline väeosast lahkumine. Teisisõnu – deserteerimine, millele tuli kuidagi piir panna. Miiting Patarei, mida siis kasutati kasarmuna, siseõuel. Umbes 200 meest ümbritsevad puidust platvormilt kõnelevat eestlasest ohvitseri A. Jürgensit, kes oskab vene soldatitega suhelda. Ta alustab: „Revolutsiooni võitjad ja valvurid! Kättevõidetud vabadused kehtivad võrdselt meile kõigile. Õige!“ „Õige!“ hüüavad sõdurid kooris vastu. „Kui ohvitser saab puhkust, siis peab seda saama ka soldat. Õige!“ „Õige!“ „Teie olete kõik väsinud raskest teenistusest ja ära teeninud puhkuse kodus. Õige!“ „Õige!“ „Ülemus peab teile seda andma. Õige?“ „Õige!“ „Kui ei anna, siis tuleb pöörduda kindluse staabi poole, aga mitte ise koju minna. Õige?“ „Õige,“ kinnitasid sõdurid kooris järele. Ja ohvitserist oraator sai tormilise kiiduavalduse osaliseks, sest oli leidnud õige lähenemisviisi väejooksu tõkestamiseks.

Esineja julguse näitena toob W. Tomingas 1917. a juuli keskel Estonia teatrisaalis (kontserdisaali oli paigutatud sõjaväelaatsaret) peetud 500 osavõtjaga Eesti rahvuskongressi, mida juhatab K. Päts. Enamlased püüavad seda igati nurja ajada, saadavad koosoleku alguseks saali punalippe kandvaid delegatsioone, kelle juhid peavad räuskavaid protestikõnesid. Ometi alustab kongress tööd. Keskpäevaks saabub teatrimaja ette umbes 4000 Kopli laevatehase töölist, et kodanlaste kokkutulek jõuga laiali ajada.

Saali siseneb uus delegatsioon ja nõuab, et kongressi juhataja tuleks välja ja räägiks töörahvaga. Päts kuulutab vaheaja ja läheb jalutusruumi. Selle avarate akende ees fassaadil on lai simss. Päts ja Tomingas ronivad sellele, nende selja taga seisab hulga inimesi. Teiste hulgas enamlaste juhid Anvelt, Kingissepp ja Trakman. Kui Päts ilmub simsile, tõuseb alt möirgamine: „Maha! Maha!“ Päts ootab minuti või kauemgi, kuni kisa vaibub ja hakkab siis rahulikult kõnelema, üksikutele vahelehüüetele tähelepanu osutamata. Ütleb, et revolutsiooni tulemusena on nüüdsest kõigil koosolekute vabadus ja sõnavabadus. Teie esindajad juba said sõna meie kongressil, mida te veel tahate? Minge parem laiali, ärge segage meie tööd, ärge tehke häbi revolutsioonile. Ja mõjus. Kui Päts lõpetas, jäi rahvahulk vait. Ei aidanud ka agitaatorite üleskutsed tungida massiga teatrisaali ja ajada koosolek jõuga laiali. Nii et Päts oli julge ja hea kõnemees, kes oskas massidega suhelda, tunnistab W. Tomingas.

Lisan omalt poolt. Näinud K. Pätsi avalikke esinemisi kroonikafilmides, võib sama kinnitada. Tõsi – ta oli siis tunduvalt vanem ja tüsedam. Keskmist kasvu, tugeva hääle ja mõõduka žestikulatsiooniga. Rääkis peast, lühikeste lausetega, kiirustamata. Olulist osavalt esile tõstes eelneva pausi ja intonatsiooni abil. Ühe sõnaga – valdas hästi kõnekunsti põhireegleid ja pani rahva ennast kuulama.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 25/05/2017 11:17:02



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.26137804985046