Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kui Saksa väed olid 1915. a suvel hõivanud Kuramaa ja rinne jõudnud Riia lähistele ning veerohkele Väina jõele, algas ohtu sattunud tsaarivõimu asutuste, aga ka elanike kiire evakueerimine.

Tehaseid viidi Sise-Venemaale, Liivimaa kubermangu asutusi toodi peamiselt Lõuna-Eestisse. Kuna lai raudtee viis otseteed Tartusse, siis kujunes meie kodulinn nii põgenike kui formeeritavate Läti kütipolkude peamiseks keskuseks. Põgenikke võis olla nii 10 000 ringis ja nad leidsid hädapärast ulualust kogu linnas. Kõige rohkem aga Kesk tänava kandis, kus tegutses ka lätikeelne algkool. Võimude korraldusel kuulus läti keel nüüdsest kohalike keelte hulka, nii et ametlikud käsud-korraldused trükiti vene, eesti ja läti keeles. Saksa keele kasutamine oli teatavasti keelatud.

Läti küttide tagavarapataljon paigutati Ülejõe linnaosa servale Krasnojarski jalaväepolgu kasarmutesse. Siin anti neile väljaõpet ja formeeriti marsiroode saatmiseks Riia alla rindele. Oli ka omaette laatsaret haavatud või haigestunud lätlastest sõjameeste ravimiseks. Osa neist heitis hinge ja nende põrm maeti koos surnud põgenike-tsivilistidega Emajõe ürgoru kõrgel kaldal asuvale Uus-Jaani kalmistule. Pärast sõda kujundati siin Läti vabariigi poolt tagasihoidlik, aga nägus memoriaal. Urbsest Läti kivist sambal olev tekst teatab, et hauaridadesse on sängitatud 98 Läti kütti ja 180 sõjapõgenikku.

Pärast seda, kui Riia oli langenud ja Saksa keiserlike vägede edasitung peatatud Sigulda ning Võnnu vahelisel alal, kerkis 1917. a augusti lõpul küsimus: kas ka eestlastel põgeneda frondi eest või mitte? Postimees kirjutas esiküljel: „Riia on langenud ja sõjavanker poolsada versta kodumaale lähemale tulnud. Kas ta aga siiamaale jõuab, on raske öelda. Tuleb rahulikult kõik võimalused ära kaaluda, mitte aga uisa-päisa talitada ja siis pärast kahetseda. Vaenlane võib hoopiski Pihkva peale pöörata, nii et oleme ilma lahingukärata muust ilmast lahutatud. Rahva varandus jääks nii sõjatulest puutumata. Iseasi on, kui vaenlasel õnnestuks kuskil kodumaa rannas dessanti teha.

Igal juhul on hulgaline põgenemine otstarbetu ja mõttetu. Kultuuralised sõjamehed ei võitle rahulikkude elanikkudega, ei hävita nende vara. Kodupaigas elab ikka kuidagi ära, mida ei saa öelda sõjapõgenike kohta. Tuletame ainult meelde, mis juhtus Läti sõjapõgenikega Venemaal. Lätlastele öeldi, et nad olla sakslased, mittekristlased ja nad kihutati kaigaste ning kividega edasi, selle asemel, et tükikest leiba ja ululaust anda. Ja ometi oskasid neist paljud vene keelt. Põgenikega on niigi kogu riik üle ujutatud. Ei maksa enneaegu põgeneda – pigem juba rahulikult paigale jääda.“

Ja kuhu neil hobuste ja vankritega minna oligi? Raudteed olid niigi ülekoormatud sõjaväele vajalike vedudega, millele lisandusid ešelonid Venemaale viidavate Tartu kõrgkoolide varadega. Septembri lõpul evakueeriti Tartu Veterinaaria Instituut Saraatovisse, kuhu instituudi varad koos raamatukoguga jäidki. Oktoobri algul saadeti Voroneži viimane osa evakueeritavatest Tartu ülikooli väärtustest.

Poliitilise kriisi süvenemine äsja hingusele läinud tsaaririigi varemetel, üldine sõjatüdimus ja koos sellega armee võitlusvõime hääbumine ähvardasid ka Eesti ala hõivamist Saksamaa poolt. See perspektiiv tegi meie avaliku elu juhtkujud õige murelikuks. Septembri algul arutatakse Tallinnas omavahel kujunenud olukorda ja esimest korda öeldakse välja mõte mitte enam autonoomsest kubermangust Venemaa rahvaste föderatsiooni koosseisus, vaid juba omaette riigist. Nii loodeti takistada Eesti muutmist Saksamaa protektoraadiks, asualaks. Jaan Tõnisson unistas koguni mingi Skandinaavia riikide ja Läänemere kubermangude föderatsiooni loomisest. Nii hakkas idanema iseseisva Eesti vabariigi mõte, kuigi esialgu sellega avalikkuse ees välja ei tuldud. Sobiv aeg ei olnud veel saabunud.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 17/05/2017 22:07:11



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.45821309089661