Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kuna Tallinn oli 1912. aastast saanud Peeter Suure merekindluse keskuseks ja peamiseks baasiks, siis hargnesid siin maailmasõja aastail laiaulatuslikud ehitustööd.

Paljud tsaariväkke mobiliseeritud tallinlased leidsid rakendust merekindluses spetsialistide ja ametnikena töötades. Ka jäeti arvukalt kohalikke lihtväelasi Tallinna maa poolt turvavatesse jalaväepolkudesse. Pärast Veebruarirevolutsiooni asuti rajama kaitsevööndit Saksa maavägede võimaliku pealetungi tõkestamiseks. Formeeriti kindlusepolke, mille koosseisu võeti meelsasti küllaltki distsiplineerituid eestlastest sõjamehi. Alatasa miitinguid pidavaid ja ohvitseridega tülis olevaid venelasi enam ei usaldatud.

Tallinna tegelased tegid 1917. a kevadel Ajutisele Valitsusele ettepaneku moodustada kaks peamiselt eestlastest koosnevat kindlusepolku. 9. aprillil saadigi nõusolek, kuid tingimusel, et sinna ei tooda mehi mitte rindelt, vaid tagalast. Neidki jätkus küllaga. Piiteris ja pealinna ümbruskonnas teenis tol ajal oma 15 000 eestlast. Tallinnas ja rannikul 10 000 ja Riiat kaitsvas 12. armees teist samapalju. Arvukalt oli eesti sõjamehi ka Soomes, mis pidi kaitsma Petrogradi loode- ja põhjakaarest. Teistel rinnetel sõdivad eestlased olid loomulikult huvitatud kodumaale tagasi pääsemisest, ainult et neid ei tahetud senistest üksustest kuidagi ära lasta. Suure õiendamise peale läks see paljudel eesti sõjameestel siiski korda.

Alates 12 aprillist hakati eestlastest sõdureid ametlikus korras Tallinna merekindluse polkudesse registreerima. Tolleaegse polgu täiskomplekti kuulus määrustike järgi 3800 reameest ja allohvitseri ning 74 ohvitseri ja 23 ametnikku – kokku pisut alla 4000 mehe. 1. maiks oli formeeritavas eesti polgus kirjas juba 3400 sõjameest ja juurdevool aina jätkus. Polgu ülemaks määrati kindla käe ja ütlemisega polkovnik Aleksander Tõnisson, sama mees, kes 1930. aastate teisel poolel sai tuntuks Tartu linnapeana.

Kuna polgus hakkas domineerima rahvuslik vaim, ei meeldinud sellise väeosa loomine mässumeelse garnisoniga – see käib eelkõige madruste kohta – Tallinnas sugugi Eesti enamlaste juhtidele Viktor Kingissepale ja Jaan Anveltile. Nende ärgitusel nõudis kohalik nõukogu rahvuspolgu viimist paari päeva jooksul Rakverre, kus nad allutati 12. armeele. Jaan Poska oli sunnitud enamlastele järele andma ja polgu formeerimine jätkuski Lääne-Virumaal. Peagi oli seal koos 6000 meest. Iga nädal tuli neid üle Venemaa avaruste rongidega üha juurde. Polgu juhtkonnal oli tegu kõigi meeste majutamisega väikeses kreisilinnas ja ümbruskonna mõisates. Samuti nende jagamisega allüksusteks, nende toitmise, varustamise ja ka relvastamisega.

Väljapääs leiti polgule tagavarapataljoni loomises keskusega Tartus ja hajutatud allüksustena 27 vallas. Talunikud olid meelsasti nõus eestlastest sõjamehi väiksemate salkadena majutama ning toitma, kuna mehed aitasid neil vilja koristada ja metsa maha võtta. Ühtaegu hoidsid eemal riisuma tikkuvaid vene soldateid.
Relvastatud eesti sõdurite kohalolek lisas maarahvale üha ebakindlamaks muutuvatel aegadel nii vajalikku turvatunnet. Aga egas tagavarapolgu mehed ise ka mingid inglid olnud. Polkovnik Tõnisson jättis talle meelepärased kogenud ohvitserid ja reamehed Rakverre enda alluvusse. Ülejäänud aga kupatas Tartu kanti. Vaadaku seal ise, kuidas toime tulevad. 1917. a augustikuu algul oli siinse tagavarapataljoni nimekirjas juba ligi 5000 meest. Seega rohkem kui polgus endas. Milliseks nende teenistus ja eluolu Emajõelinnas kujunesid, sellest ühes järgmises pajatuses. Igatahes oli Emajõelinnas seni võimutsenud läti küttidele kujunemas arvestatav vastujõud.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 10/05/2017 21:34:48



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.28559899330139