Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kuni 1915. a suveni olid tsaarivõimu kandjad põhimõtteliselt vastu mistahes rahvusväeosade moodustamisele.

Vene vägi pidi olema enamuses venelastest koosnev, kuhu sulatati paljudest vähemusrahvustest ning hõimudest mobilisatsiooni korras lippude alla kutsutud mehed. Sõdima keisri, usu ja isamaa eest. Siis aga suhtumine muutus. Märgati, et kaitstes oma rahvuse asuala sinna tunginud vaenlase vastu, sõdivad kohalikud erilise innu ning visadusega. Ja nii anti armeenlastele – tuletage meelde nende suhteid türklastega – ja lätlastele võimalus rahvuslike üksuste formeerimiseks. Neid juhtisid omad ohvitserid, kes suhtlesid alluvatega rahvuskeeles ja hoidsid korda rusikahoope kasutamata. Ainult käsklaused ja relvade materiaalosa õpetamine käis riigikeeles.

Peagi oli moodustatud 8 läti küttide ( = laskurite, jalaväelaste) pataljoni, mis ajapikku kasvasid polkudeks. Neis teenis kuni 130 000 meest, teiste hulgas ka lõuna-eestlasi, kes mingil määral valdasid läti keelt. Sest siin oli kord kindlam ja kirjaoskajaid luterlasi ei peetud sakslasteks, nagu see oli tavaline vene polkudes.

Distsiplineeritud läti väeosast kujunesid üksused, keda saadeti nende kodumaad lõhestava rinde kõige ohtlikumatesse lõikudesse. Kuna lätlastel puudus oma suurtükivägi – selle moodustamisele oli kõrgem juhtkond jäigalt vastu: muutuvad liiga tugevateks – kandsid lätlased ka raskeid kaotusi. Polnud siis imeks panna, et enamik läti kütte, kelle hulgas oli arvukalt Riia tehaste töölisi, kaldus hiljem bolševike poolele, muutudes Nõukogude võimu toetavaks eliitväeks. Aga oli ka Ulmanise valitsust pooldavaid valgeid ja väejooksikuteks-metsavendadeks muutunud rohelisi läti kütte. Nii et pilt oli hoopis kirjum, kui tavaliselt kujutatakse.

Juba ilmasõja algul tegid mõned Tartu avaliku elu tegelased eesotsas Jaan Tõnissoniga ettepaneku koondada mobiliseeritud eestlasi rahvuslikesse jalaväepataljonidesse, kuid võimud ei olnud sellega nõus. Alles 1916. a, kui rinne oli jõudnud Liivimaa kubermangu lõunapiirile, Riia linn suures osas evakueeritud ja läti väeosad oma võitlusvõimet näidanud, muutus suhtumine. Nüüd aga kõhklesid eestlased, sest Tartu kliinikutes ja laatsarettides lebavad sajad haavatud noored lätlastest sõjamehed näitasid rahvusväeosade pahupoolt. Kus aga rinne rebenes, sinna neid paisati ja seal ka hoiti kaotustele vaatamata.

Olukord muutus pärast Veebruarirevolutsiooni, mis tõi kaasa vabaduse sildi all distsipliini järsu languse Vene väes. Kohalikud rahvuslikult meelestatud poliitikud püstitasid populaarse loosungi „Elagu autonoomne Eesti vaba Venemaa koosseisus!“ Eestlaste asuala ühendati rahvuskubermanguks, mille pealinnaks sai Tallinn ja komissariks senine juristist linnapea Jaan Poska. Jaan Tõnissoni katse moodustada Lõuna-Eestist omaette haldusüksus, mille komissariks-kuberneriks saanuks tema, jooksis tühja. Ajutisele Valitsusele oli õigeusklik Poska hoopis vastuvõetavam kui luterlasest põikpäine Tõnisson. Ja eks rahvale olnud kasumlikumgi ühte kubermangu kuuluda.

Omavalitsus läks nüüd rahva valitud Ajutise Maanõukogu ehk lühemalt Maapäeva juhtida. Täitevvõimu teostas Maavalitsus, kel oli aga alatasa õiendamist hoopis radikaalsemat joont ajava Tööliste ja Soldatite Nõukogu Täitevkomiteega, kus jäme ots kuulus enamlastele. Seega oli ka Eestis kujunenud kaksikvõim, mis andis eeslastele mingi võimaluse oma maa valitsemisele kaasa rääkida.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 03/05/2017 21:54:41



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.8233060836792