Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

22 aasta tagune Liivimaa Kroonika kõlab hämmastavalt tabavalt kokku tänapäevaga: ülemäärast jõudu kasutanud seadusesilmadega pahandavad nii sulesepad kui inimesed tänavalt.

1995. aasta 3. mai juhtkirjas selgitab ei keegi muu kui Ingrid Tähismaa isiklikult, miks ta Eesti politseid kardab. „Iga kord, kui näen Raekoja platsil seismas politseiautot, hakkab mul õudne,“ pajatab ta. „Kahtlemata valvavad nad linnakodanike julgeolekut, tagavad nõnda – mustade päikseprillidega neljakaupa autos istudes, järjekindlalt nätsu närides ning ristsõnu lahendades – igaühele nii vajaliku turvatunde.“

Ironiseerimise põhjus on ilmne: alles läinud nädalal on Tallinna kriminaalpolitseinik Ivar-Vahur Fuks politseioperatsiooni käigus Olümpia hotelli lähedal maha kõmmutanud kõrvalise auto esiistmel olnud noore naise. Hiljem pälvis mees teo eest seitsmeaastase vangistuse, mis küll ennetähtaegselt katkestati. „Praegu pole aga tõepoolest enam suurt vahet, kas sind tümitab paadunud maffiajõugu liige või sile ja sirge noormees Eesti politsei ridadest,“ põrutab Tähismaa.


Kuidas täpsemalt seostub apetiitne naisekeha tähemärgiteadusega, jääb 1990ndate lugeja enda mõtiskleda.

Samal küljel saavad Fuksi tembu kohta arvamust avaldada ka linnakodanikud. „Endised tolgused koolipõlvest on relvad ja võimutunde kätte saanud ja nüüd demonstreerivad seda,“ hindab näiteks 27-aastane Aivar võimukandjate tegevust. Endine riigikogu liige Kalle (39) leiab, et kuni politsei pole õppinud korralikult käituma, tuleks neilt püssid ära korjata ja mõõgad pihku pista. Kristjan (21) aga keeldub objektiivset hinnangut andmast. „Kummaline on, et süütuid inimesi niimoodi lastakse, aga ju siis on elu selline,“ arvab ta.

Relvakangelane Fuks jõudis ruuduliste kardinate taga veeta kaks aastat ja neli kuud, kui president Lennart Meri talle armu andis. Ometi püsivad politsei võimalikud võimuliialdused avalikkuse huviorbiidis tänini ning käsitlusest pole pääsenud ka ülikoolilinn: vastse mootorrattasaaga valguses meenutatakse paratamatult ka 2015. aastal Riiamäel politseibussi kihutavate rataste all hukkunud noormeest.

1990ndate keskpaigaks on metsik ajastu jõudnud siiski sinnamaale, kus verevalamiste kõrval suudab neljas võim tähelepanu pöörata ka ühiskonna nõrgematele liikmetele. Nii viib söakas toimetus läbi eksperimendi, mille käigus üritab linna sõlmpunktidest läbi pugeda nii ratastooli kui lapsevankriga. Vaatluse tulemused on kiidusõnadest kaugel.

Kaubahalli (tänase Kesklinna keskuse) ülesehitus viitab autorite sõnul koguni surmale poeuste vahel. „Küüni tänava poolse külje treppidest saab üles ainult tõsteakrobaatikat viljeledes: ikka mõne lahke meesterahva abiga vankriotstest kinni ja nõnda lõõtsutades mäkke,“ kirjeldab Tähismaa Kolgata teed. „Kaubahall vahetas küll hiljuti vanad uksed uute vastu, ent paremad pole need eelmistest karvavõrdki. Keeruline, et mitte öelda võimatu, on neist omal jõul koos toidukoti ja lapsevankriga välja pääseda.“

Omaaegne hiilgav ostumeka E-Kaubamaja on aga tindisolkijate arvates mõeldud ilmselgelt vaid rikastele ja tervetele. „Kui poemajas valvet pidava turvavormis noormehe käest küsida, soovitab ta lapse sülle võtta ja vankri kohvikupoolsesse trepinurka ootama jätta,“ raporteerib Tähismaa. Kartusele, ega siit vanker juhuslikult kaduma või minna, kehitanud aga turvamees elutargalt õlgu: „Varastatakse, siis varastatakse.“

Abivajajatele on vähemasti omapoolse targutamisega appi tõtanud ka LK õigusjärglane Tartu Ekspress. 2012. aastal püüdis meie reporter Katre Tatrik ukerdada ratastooliga värsketesse madalapõhjalistesse bussidesse, mis end vabariigis enneolematuks titulleerisid. „Raudtee peatuses sõidan iseseisvalt ka bussi kaldteest alla. Takerdun kohe lumme. Bussijuht üritab mind sellest läbi rammida. Hoian tooli käetugedest kramplikult kinni. Toolilt kaob jalatugi,“ viitab reportaaž, et hoolimata säravatest euronõuetest nõuab omapäi ühistranspordi pruukimine invaliidilt endiselt omajagu julgust.

Ning loomulikult ei saa maikuu esimene lehenumber mööda ülikoolilinna aasta suurpeost: volbriõhtul kummutati liitrite kaupa õlut, vihuti orgastiliselt tantsu ja täideti pilgeni kõik klubiruumid. Saunapeod algasid juba Singer Vingeri kontserdiga Sõbra majas, kus higi kondenseerus lakke ja tilkus alla. Korraldajate hinnanguil kogunes üritusele umbes 900 T-särkides õllehigist isikut, kes kohusetundlikult liibusid üksteise vastu ja üürgasid vanu hitte kaasa laulda.

Laulu- ja saunapidude kulminatsiooniks kujunes õllene volbriöö Tartu kahhelkividega vooderdatud turuhoones, kus roostevabadel lettidel seisvad ja vahekäike ummistavad linnaelanikud lõugasid ülemeelikult koos Kukerpillidega laulda ja tantsida. Suures rüseluses keerutas jalga ka lahkunud ülikooli rektor Peeter Tulviste koos abikaasaga. Hommikul kell kuus tuias linnatänavail ringi rohkelt teklitega salku, veini- või õllepudel kaelapidi käes, mõned isikuist reipaid laule karjumas.


Stalinistlik keelamishüsteeria pole ajalehe tagakaanele veel jõudnud.

Oluliseks märksõnaks kujunes seksuaalsuse eksponeerimine. Tudengilaadale tundus olevat iseloomulik inimesemüük: üheksa õlle eest võis reporter Kristina Kase sõnul päris kena poisi saada. Teatejooksu põhitegijaiks kujunes võistkond Elus Ona (vrd Elu Sõna). Viibutades käes punast Ona Piiblit, eksponeerisid alasti mehed end hargnevates ja väljaveninud trussikutes, paljastades aeg-ajalt riista.

Tulles helgest minevikust tänapäeva, jääb üle vaid häbelikult pea langetada ja möönda, et 1990ndate vallatustest ei tea tänane tudengkond ööd ega mütsi. Winny Puhhi šokirokkarid võivad ju Rotalia korporatsioonis midagi üritada, ent kõik see jääb kõrgaegadega võrreldes tühiseks, silutud ja steriilseks.

Autor: Liivimaa Kroonika / Tartu Ekspress, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 03/05/2017 21:42:31



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25210213661194