Küsitlus

Milline Tartu kõrgkool on sulle armsaim?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Kui linna esikulturist jõusaalis oma võimeid demonstreerib, jääb topsisõbrast fotograafil üle vaid toimuvat konstateerida. Kaur Paves

Spordiklubide jaoks on aasta magusaim aeg jaanuaris, mil inimesed uusaastalubadustest veel taganeda pole jõudnud.

Siis on jõusaalid tihedalt rahvast täis, peagi on aga tulekul faktor, mille vastu enamik klubidest on võimetud: avapauk grillihooajale. Korraks see vaibub, sest nähakse, kuidas aasta alguses nähtud vaev raisku läheb.
Mai lõpus hakkavad pihta koolide lõpetamised ja muud üritused, mis jällegi saalist eemale kisuvad.

Paralleelselt mõjub muidugi ilm ja teeääred täituvad tuhandete jooksjatega, kes juuni alguseks sealt taas kaovad. Juuli ja august on meile ootuspäraselt kõige raskemad, kui inimesed suvilatesse põgenevad. Uus laine tuleb septembri lõpus, mil koolide-töödega joonele on saadud ja jälle trenni tahetakse teha.

Eesmärgid on mõistagi erinevad – kellel rannavorm, kellel mingi konkreetne üritus, näiteks maraton. Põhiliseks sooviks on aga kindlasti kaalust alla saada. Siin tuleb meeles pidada, et treening on ainult osa protsessist, olulisemgi on see, mida ja kui palju sa sööd.

Esimese hooga võib tulemus olla hoopis vastupidine: trennis kulutatakse rohkem energiat ja seepärast ka süüakse rohkem, nii et võetakse hoopis juurde. Visuaalne pilt võib küll parem olla, kuid miskipärast jäädakse väga kaalunumbritesse kinni ja pettutakse.

Peab tunnistama, et joomakultuur on hakanud hääbuma. Tänu massimeediale on teadlikkus selle pahupoolest oluliselt suurenenud. Teeb rõõmu, et lausjoomist ja –suitsetamist vähemaks on jäänud, kuid paralleelselt on üles kerkinud teine probleem – nutiseadmed.

Paljudes jõusaalides on tavaline pilt, et inimene tuleb kohale, kuid esimese asjana läheb nurka telefoni näppima. Olen oma silmaga siinsamas Tartus näinud, kuidas 40 saalikülastajast 25 ekraanil nokib. See on vale lähenemine – klubisse tulles jäta oma telefon kappi ja kõik su sõbrad ja tuttavad peavad teadma, et keset trenni sa kättesaadav pole. Ei juhtu midagi, kui mõni Facebooki like tund aega hiljem panna.

Vastukaaluks tooksin näite USA-st. Kui seal elasin, oli sealsetes saalides igal teisel jõmmil klappides oma muusika, ja vähe sellest, nad laulsid ka kõva häälega kaasa. See oli nagu laulupidu, aga näitas, et inimesed pingutavad täiega ja elavad end välja. Sellise trennikultuuri saavutamiseni läheb meil veel kaua aega.

Nutiseadmed tekitavad omajagu segadustki. Tullakse jutuga, et sina näitad mulle seda harjutust nii, aga siin internetis üks tüüp näitab teist ja teine hoopis kolmandat moodi. Nii mõtiskletakse pool tundi trenni ajast selliste küsimuste üle. Liiga palju informatsiooni pole kunagi hea.

Autor: Imre Vähi (rühma- ja personaaltreener, üheksakordne Eesti meister klassikalises kulturismis), toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 03/05/2017 21:35:56



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.27996492385864