Sõjakangelased kaotavad viimse mõistuseraasu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Ajateenistuse vahele jätnud kultuuriajakirjanik näeb verevalamiste tegelikud niiditõmbajad probleemideta läbi. Maris Savik

Ärarebitud jäsemed lõputus poris vedelemas, mädanevad varbad säärikute sees – sõjas tõesti pole midagi üllast ja kaunist.

Sadamateatris etenduv Vanemuise ooper „Tulleminek“ maalib rõskelt ausa pildi üksteise tapmise tegelikust olemusest. Märt-Matis Lille ooperisse on lavastaja Taago Tubin kaasanud Vanemuise ooperikoori ja sümfooniaorkestri. Nutika lahendusena kõlavad pillid suisa publiku pea kohalt rõduservalt.

Joo ja teeni

Kavas lubatud suitsemist ja vilkuvat strobovalgust saab mitmel korral isuga nautida. Eksootilisena mõjub Maria Listra kostüüm, mis on justkui Laura Põlvere garderoobist laenuks võetud. Karkassile ehitatud jäik valge rüü helendab valgust ning ümber kauni naise piha on veel valgusribagi seotud.

Kandva rolli võtab kanda Jaanus Tepomees, kes esialgu hirmsa innuga tapatalgutele end kirja paneb ja sõjakangelaseks kipub. Jõudes lahingukoledusse hakkab entusiast pilti hoopis teise nurga alt nägema. Pärale jõuab teadmine, et missioon ei pruugigi aastaga mööduda. „Minnes sõtta kahekümnesena, võid sealt naasta ka viiekümnese vanamehena. Kui üldse naased – ka see on suure küsimärgi all," mõtiskleb räsitud sõdur kaevikuserval.

Piinatud Maarjamaa

Veel kimbutab noori sõdureid motivatsioonikriis. Ülem küll kostitab aeg-ajalt viinapudeliga, kuid kaua see märjukegi innustab relva teise inimese poole suunama? Laval toimuvale kaasa elades jään minagi mõtlema – mis motiveeriks mind tapma? Propagandas kasutatakse alati sõnu nagu isamaa nimel, vabaduse nimel. Olles natukene veebiavarustes ringi liuelnud ja sõjale kuluvate rahanumbritega end kurssi viinud, tundub mulle, et mäng käib siiski varanduse nimel. Panemegi need fraasid propagandaplagudele: tule ja sure selle nimel, et mingi onu saab rikkaks.

Eestimaad on erinevad tapatalgud mõnuga laastanud. Ei julge eestlane sellepärast enne õhtut hõisata ega rohkem kui poole suunurgaga naeratada. Sedagi vastu tahtmist ja hirmuga, et äkki keegi näeb. Kogu see meisse salvestunud valu ja hirm kiirelt mööduva õnne ees on laval lõikavalt reaalselt välja toodud ja relvapaukude saatel ajusse tambitud. Saame aru, kui mõttetu on tappa teist sõdurit kujuteldava vabaduse nimel. Tegelikke niite tõmbavad härrakesed sõjatööstuse telgitagustes muigavad ning sikutavad marionette üksteise pihta aina kiiremaid valanguid täristama.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 27/04/2017 10:22:26



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25467109680176