Küsitlus

Milline Tartu kõrgkool on sulle armsaim?

Häirekell ehk poiss, kes hõikas ,,Hunt!’’

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Autor: Scott Gustafson

Uni on tähtis. Mõne jaoks vahest tähtsam kui elu. Näiteks laupäeva varatundidel tiriseva häirekella peale surub valdav osa Narva maantee ühiselamu asunikest padja kõrva peale.

Metalse tirina saatel üksi läbi ühiselamu tühjade koridoride kõndimine tekitab kõheda tunde. Tekivad küsimused. Kui kaua ma läbi alarmi magasin? Olen ma tõesti ainus evakueerimata tudeng? Tõtlik tirin tekitab tunde, justkui asud lekkivas allveelaevas, kus sekundite väärtus aina kasvab.

Tõre pedagoog

Kui päästemeeskond kohale jõuab, on ligi kolmesajast resideerivast tudengist fuajeesse kogunenud umbes kaheksa. Väljapääsu ees ootavad vähesed murelikumad majajuhatajalt kinnitust, et muretsemiseks pole põhjust. Polegi. Vast oli keegi toas suitsu teinud?

Pean end naiivseks, et oma und häirida lasin. Ivale ma veel pihta ei saa. Sama tirinat olen kuulnud ju ka gümnaasiumis ja põhikoolis. Kui õpilased hakkasid elavalt pinkides nihelema, oli õpetaja targem. Alarm tähendab väljaõppust ja väljaõppused ei tohi toimuda kontrolltöö ajal. Ei astu siin keegi haneritta, et mööda koridore kõndides üksteiselt vastuseid spikerdada.

Sedasi meenub omakorda kuulus Vana-Kreeka jutuvestja Aesopi lugu poisist, kellele meeldis samuti valealarme korraldada. Kaks korda oli ta karjas hundi nime karjunud ning kaks korda tõttas külarahvas appi. Mitte kolmas kord, kui hunt päriselt tuligi.

Naaber kaasa

On mõjuv põhjus, miks elanikke teavitab tuleohust heli. Vahest on mõnigi lugeja ahju küttes liiga vara siibri sulgenud ning haistnud mürgise vingu lõhna. Täpsemalt lõhnatust, mis magavale inimesele on eluohtlik. Vedamise korral tuleb leppida peavalu ja oksendamisega. Igal juhul katab vähemalt nädala nii riideid kui mööblit lõkkehõnguline parfüüm.

Narva maantee 89 ühiselamu majajuhataja Heli Kruusla soovib koputada asunike südametunnistusele. ,,Märka ennast ja märka naabrit,” ütleb Kruusla, hoides au sees legendaarse ühika ühtehoidvat vaimu. ,,Tirina korral võiks elanik naabrigi kaasa tirida. Kui mina kuulen häiret, jooksen ukselt uksele ja püüan kõiki päästa.”

Tuleb aga temalgi tõdeda, et mõni asunik on tirinale immuunne. Näiteks olevat keegi sotsiaalmeedias selgust soovinud, kas on tulekahju või kõrbeb jälle kuskil sai. Kruusla toob välja, et tegelikkuses toimub valehäireid aina vähem, sest elanikud on rohkem altid oma äpardusi tunnistama.

Hüüab tulles

,,Kui läkski köögis midagi kärssama, tule alla ja räägi sellest. Kui info jõuab haldajani kolme minuti jooksul, siis laheneb asi päästeameti sekkumiseta,'' soovitas majajuhataja. Ta lisas, et õppuste ajal olid elanikud tublid. ,,Päästeamet pani meile hindeks hea. Mitte rahuldav, vaid hea."

Tudeng Mari jääb häiretirina suhtes skeptiliseks, aga peab siiski kõike võimalikuks. Kuigi ta eelistab häire ajal vähemalt esialgu oma hubases toas püsida, ei jäta tirin teda külmaks. ,,Kui Raatuse ühiselamus elasin, siis aktiveerus ehituse ajal signaal sageli tolmu tõttu,’’ heietab Mari. ,,Püüan alati häire põhjuse välja selgitada ning enda elu eest vastutan ise.’’

Lõuna päästekeskuse ohutusjärelvalve büroo juhataja Viljar Schmidti sõnul on inimeste ükskõiksus alarmi suhtes üleriigiliselt keeruline probleem. ,,Inimestele on antud võimalus varase teavituse näol. Kindlasti tuleks sellisest asjast kinni hoida,’’ ütleb Schmidt. ,,Vähemalt võiks elanik huvi tunda ja välja uurida, mis signalisatsiooni põhjus võiks olla. Kui sellele ei reageerita, on tegemist enda elu ohtu seadmisega.’’ 

Võimalikult reaalne

Schmidti sõnul on inimeste hoolimatus kindlasti seotud ka valehäirete rohkusega ning mingist hetkest ei pruugita enam uskuda. Päästeameti seisukoht on siiski ,,parem karta kui kahetseda”. Lõpuks vastutab oma elu eest siiski inimene ise.

Valehäirete hulka on ametil keeruline hinnata, kuna lõviosas tegeleb häire väljaselgitamisega maja haldaja ise. Mõne objekti signalisatsioonisüsteem on otseselt ühendatud päästekeskusega, näiteks suuremate inimhulkadega keskused. Sellistele objektidele esineb automaatseid väljakutseid nädalas umbes kümme, enamjaolt on samuti tegu valehäirega.

Miks aga ei võiks õppustel heliseda üks ja pärishäirel teise kõlaga kell? Schmidti sõnul sellised asjad lubatud pole, kuna tuleb lähtuda tuleohutusnõuetest. ,,Õppus tehakse ikkagi tavaliselt vaid kord aastas,’’ räägib ekspert. ,,See peab olema võimalikult reaalne.’’

Erinevate häiresignaalide kasutusele võtmist on siiski kaalutud, kuna leidub erinevaid õnnetuse- ja evakuatsiooniliike, näiteks terroriakt või koolitulistamine. ,,Siiski on olemas üks konkreetne häire ning seda muuta ei saa,’’ jääb Schmidt endale kindlaks.

Autor: Daniel Veinbergs, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 10/04/2017 18:45:43



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.28138113021851