Kõrge võrgutasu pärsib meite majandust

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Eestis sai elektrikasutamine alguse 19. sajandi kaheksakümnendatel aastatel – seega on möödunud üle nelja inimpõlve.

Elektrifitseerimine on toimunud tohutu kiirusega ja praegu ei kujuta keegi elu elektrita enam ettegi. Samas on protsessiga alati kaasnenud võrguarendajal rahapuudus. Seetõttu tuli sageli elektriliini tarbijani ehitamiseks suuri summasid panustada või isegi liin ise omal kulul välja ehitada ning seejärel see tasuta võrguettevõtja bilanssi anda.

Maaelu on möödanik

Võrguettevõtte kohustuseks on kindlustada elektri ülekandmine tarbija liitumispunkti. Liitumistasu on pidevalt suurenenud ja ampripõhisel liitumisel alajaamast kuni 400 meetri kaugusel maksab alates 2015. aasta maist üks amper 156 eurot, kaugematele lisandub ehitusettevõtete vähempakkumisel kujunenud tegelik kulu. Liitumislepingus ei ole kusagil kirjas, kui palju peab elektrit tarbima.

Seoses vabariigi taassünniga on paljudel inimestel elutingimused muutunud. Eriti paistab see silma maal, kus inimestel puudub töö, kauplus, kool, lasteaed, postkontor ja isegi internet. Seega pole midagi, mis motiveeriks inimest maal elama. Endised maakodud, kus kasvatati loomi ja hariti põldu, on möödanik. Paljud elamud maal on muutunud suvekodudeks, kus viibitakse vähe ja tarbitakse seega vähe ka elektrit. Nüüdisaegsete efektiivsemate kodumasinate ja LED-lampide kasutamine on samuti elektritarbimist järsult vähendanud. Majapidamistes elektrienergia kütteks kasutamise on teinud võimatuks ja kalliks võrguteenus (taastuvenergia tasu + aktsiis + käibemaks). Eestis on võrgutasud ja maksed kõrgemad kui meie põhjanaabritel.

60 aastat kogemust

Järelikult Elektrilevi peab samuti võrguteenustasusid järsult alandama, et kliendid hakkaksid julgemalt tarbima. See kindlustaks raha, et võrku remontida, hooldada ning tagada võrgu valmisolek, töökindlus. Jutt, et Elektrilevi paigaldab pikkade liinide tarbijate toiteks päikesepatareid ja vajalikud muundajad, pärineb väga lühinägelikult kontoriametnikult, sest nende seadmete hooldamine ja tööshoidmine maksab rohkem kui tänapäevase maakaabli paigaldus, mis ei vaja pidevat hooldust.

Oma osa tarbimise vähenemisele on andnud võrguettevõtte säästupoliitika ja tegemata töö. Elektrilevi propageerib oma kaupa ja jagab õpetusi: säästke, lülitage elekter välja, elektriküte on kallis; ning samas hädaldab, et ei jagu raha liinide remondiks. Olen Eesti Energia klient olnud 60 aastat ja ei mäleta, et võrguettevõte oleks selle aja jooksul midagi kardinaalselt ette võtnud transpordikulude vähendamiseks. Tean mitut elektrijaotuskeskust, kus hooldust ei ole keegi teinud vähemalt paarkümmend aastat. Tuleb välja, et enne paigaldatakse uus jaotusseade selle asemel, et vana pintsliga puhtaks teha või liin pingutada.

Samas ei ole teada ühtegi äriettevõtet, kus ei pöörataks logistikakuludele erilist tähelepanu. Suured kauplused teevad pidevalt reklaami ja sooduspakkumisi, et teenida käibelt. Elektrilevis sooduspakkumisi ei tunta, kuigi elekter on samuti kaup, mis vajab kadude vähendamiseks kiiret realiseerimist – müüki.

Alates juulist väheneb konkurentsiameti pealekäimisel võrgutasu natuke üle kuue protsendi ja nüüd halatakse, mis küll saab. See väike muudatus tundub pigem nagu jupiviisi koerasaba lõikamisena. Tegelikult tuleks tarbimise suurendamiseks vähendada vähemalt 30% või isegi enam võrgutasusid, mis looks võimaluse väikestes ahiküttega korterites ka elektriga kütta, mida tuleks igati toetada.

Tootmine lahkub

Soovitus peakaitsme tasuta vähendamiseks küll tarbimist ei suurenda, pigem mõjub vastupidiselt ja on järjekordne osav võte tarbijalt raha kättesaamiseks. Tegelikult, kui võrguettevõte sunnib tarbijat äärmuslike maksudega peakaitset vähendama, peaks Elektrilevi vähendatavad amprid 156 euro eest tagasi ostma.

Kõrge võrguteenustasu sunnib kodutarbijaid vähem tarbima, samas see vähendab ka ettevõtete konkurentsivõimet ning sunnib tootmist viima Eestist ära sinna, kus elekter on odavam, ja kohti selleks leidub. Auditis on selgunud, et 57 000 tarbimiskohas ja üle 300 alajaamas ning enam kui 1100 kilomeetri liinide kaudu pole aasta jooksul peaaegu üldse elektrit tarbitud. See on märk, et võrguhaldaja ei ole elektrienergia logistikas midagi olulist ette võtnud. Alles tänavu on Elektrilevi ärganud ja märganud, et rong on läinud – kalli elektri tarbimine on oluliselt vähenenud.

Ratsa rikkaks

Jutt, et Eesti Energial on tootmisvõimsusi üle ja energia­julgeolek on igati tagatud, ei paista õige olevat. Samas ehitatakse maksumaksja raha eest järjest uusi tuuleparke juurde ja suletakse tegutsevaid hüdroelektrijaamu, mis on kurjast. Meediast on teateid, kuidas aastaid on sadu miljoneid kulutatud asjatult Ameerikas Utah´s ja Jordaanias põlevkivi elektrijaamade arendusprojektidele ja kulutatakse veel edaspidigi, sest lepingute lõpetamine on kulukas ja mujal nii lihtsalt ei käi.

Sama meeletu raiskamine on energiatootjate doteerimine. Arendajad väidavad, et toetusteta on kasum väike ja pole mõtet taastuvenergiat toota. Arusaadavalt tahaksid kõik muidugi kähku rikkaks saada, kuid jääb arusaamatuks, miks toetada ettevõtteid, millest ilma toetuseta kasumit ei saa. Toetused tekitavad ainult tootjate vahel ebavõrdset konkurentsi. Kui kõik need raiskamisteks ja toetusteks kulutatud summad integreerida, siis saamegi teada, miks kõrge võrguteenustasu ja maksude tõttu ei jagu raha liinide hoolduseks ega remondiks.

Autor: Jüri Laurson (volitamata elektriinsener) , toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 05/04/2017 22:00:39



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.26671719551086