Naised kaevul ehk uus hoone vajas harjumist

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Sai TÜ raamatukogu uus hoone 1981. a alguseks põhiosas valmis ja miljonid raamatud ning muu kraam Toomelt 9 kuuga üle kolitud – mõned irvhambad – mehed viskasid nalja, et 9 kuud olevat naistele harjunud aeg millegi olulisemaga maha saamiseks, kui 1982. a veebruari lõpul biblioteek üldiseks kasutamiseks avati.

Ning koos sellega direktriss Laine Peebu organisaatorivõimeid päris üksmeelselt tunnustati. Visa naine, kes kõigele vaatamata viis oma visiooni ellu ja andis akadeemilisele perele tagasi võimaluse raamatukogu laialdaseks kasutamiseks.

Tavalugejalt, kelle hulka ennastki lugesin, võttis aega, enne kui hakkasid uue koha avarustes orienteeruma. Ning veelgi enam kulus enne, kui see harjunult koduseks sai. Umbes aasta hiljem pärisin tuttavatelt raamatukoguinimestelt, kuidas neile ka uus töökoht tundub. Kiidusõnadega ei oldud kitsid. On avarust ja esinduslikkust. Ratsionaalseid ruumilahendusi ja mõnusaid nurgakesi lõõgastumiseks. Ainult et ei ole enam seda Toome erilist aurat, vana hoone vaimu, omaseks saanud pisiasju. Kasvõi peatrepi mademel asunud vaskset veekraani arhailise valamuga, kus kõigi osakondade naised lõunatunni hakul kohvivett toomas käisid. Ja nagu naised ikka kaevul kokku saades õige pikalt ülikooli, linna ja kogu ilma uudiseid vahetasid. Et siis osakondades kohvitades kuuldut kolleegidega pikalt ja põhjalikult läbi arutada.

Uuel majal oli oma iseteenindav kohvik ja just üliõpilasnoorusele meeldis seal laudkonniti koos istuda, näost näkku teavet vahetada, sageli ka tühja-tähja lobiseda. Kujunesid kindlad suhtlusringid, kelle liikmed kokkulepitud ajal raamatukogu kohvikus kokku tulid. Ja istekohti küllaltki kaua hõivasid, mis pani mõnegi kiirustava õppejõu pahaselt torisema.

Teadustöö tegijatele, oma väitekirja vormistavatele aspirantidele oli lugemissaale ühendava pika ja kitsa koridori äärde ehitatud ridamisi ideaalselt isoleeritud üksikkabiine. Põrandapinda nii 5-6 ruutmeetrit, ahtake laud väikese riiuliga, üks kergesti logisema hakkav puidust stiilne tool – lagunes siis, kui selle tagajalgadel kõõluda –, heledad monotoonsed seinad ja kuplikujuline laeaken, mis mingit väljavaadet ei võimaldanud. Kõik tingimused vaimu kontsentreerimiseks teaduslike tekstide kirjapanemise tarvis olemas. Kasutasin minagi üht taolist. Tõsi – mitte kirjutamiseks, vaid TÜ kolmeköitelise ajaloo käsikirjade koondamiseks ning sorteerimiseks. Mida paljude autorite toodetust hoiule võtta, mida makulatuuri arvata, sest sama tekst oli ju trükituna olemas.

Enamik prorektorite, dekaanide, kateedrijuhatajate ja teiste tähtsamate tegelaste tekste oli masinkirjas, aga täiendused/parandused isikupäraselt käsitsi kirjutatud. Need näidised ma siis noppisin välja ja sain paraja kogu tolleaegsete teadusmeeste käekirja näidiseid. Lasin need kokku köita ja paremaid aegu ootama jääda, mil grafoloogid (tõenäoliselt siis juba grafoloogiale programmeeritud nutirobotid) neid analüüsima hakkavad.

Aga lootus, et täielik isoleeritus oma kitsukeses mungakambris soodustab teadusliku teksti tootmist, osutus illusiooniks. Esimene veerand või pool tundi polnud vigagi. Siis aga tahtsid nagu mingit vaheldust. Teisi lugejaid-uurijaid näha, aknast korraks välja vaadata. (Millised olid sügisesed vaated lehtpuudest pargile Toomel!) või korraks jalgu sirutada. Tahtmatult tegin asja kabiinist väljuda ja nägin, et mitme teise kabiini uksed on kas irvakil või päris pärani. Ju siis vaevas nendegi kasutajaid samasugune ahistav tunne nagu mindki. Päris hea meel oli, kui poole aasta pärast pidin kehtestatud korra kohaselt kabiini tühjaks tegema, et anda üle järgmisele skribendile.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 30/03/2017 10:57:08



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25367593765259