Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Ilmneb, et olen isegi surnuaias ebasoovitav isik. Kas siis minus ei peitu kübetki head?

Kui emake Luule Pungariga aastaid tagasi vanaema haual käisime, siis paiskas ta mulle kibeda tõe välja. Viimastel valimistel EKRE ridades 20 häält saanud ema ütles, et tal on enda jaoks juba uus hauaplats välja ostetud ning mind ta sinna ei soovi. Olin nii pahviks löödud, et ei suutnud isegi pärida, miks siis temal oma ema ja isa kõrval ei sobi rahus puhata.

Alatu türilane

Eks mind kasvatanudki tegelikult vanaema, kelle kõrvale tahaksin puhkama minna. Emal minu jaoks aega ei jätkunud, sest ta oli noorena nii ilus tüdruk, et mehi jagus jalaga segada. Hiljem oli ta muidugi viis korda abielus ja kinkis mulle ka kauni poolõe. Eks ta ise tea, miks me enam kuraditosin aastat suhelnud pole. 

Vahepeal olin küll soojemates kontaktides oma onu, vana retsi Toivo Pungariga Türilt. Kriminaalset minevikku ma Toivole ette ei heida – kes vangis pole käinud, see elu pole näinud. Alatu on aga see, et ka tema teatas, et mind isapoolsele hauaplatsile ei luba. Vanu kamraade ikka nii ei jäeta.

Tunnistan, et olen ka ise olnud halb isa – eeskuju ju puudus. Selge on see, et minu hauale keegi küünalt süütama ei tule, kuigi see mind suurt ei huvitagi, mis pärast surma tuleb. Püüangi võimalikult kaua elada, et teada ei saakski.

Kes meid matab?

Üritan siis eluõhtul kunagistest vigadest õppida ja lähedaseimale inimesele, ilmetule pruudile Ilmele maksimaalselt toeks olla. Kui helgel nõukogude ajal tähistasid kõikjal töövaimu sirbiga naine ja vasaraga mees, siis sobiks plakatil kujutada meidki, mind muidugi luuaga ja Ilmet mopiga. Oleme maa sool.

Vene ajal vähemalt meiesuguseid ametimehi ja –naisi austati. Kui poliitik Peeter Tulviste ja näitleja Lembit Ulfsak surid, nutsid kõik. Minu ja Ilme lahkumisele ei pühenda kindlasti keegi poolt sõnagi. Meid ei austa mitte keegi, kuigi ilma koristajate ja majahoidjateta upuksime oma sita sisse ära. Üks töö pole tähtsam kui teine. Kui poleks ehitajaid (minu tegelik elukutse), aeleksime siiani muldonnides

Eelnev ei tähenda, nagu peaks sallima ka igasugu looderdajaid, kes lihtlabaselt tööandja aega varastavad. Kaunase puiestee 20 ees toimuvatel asfalteerimistöödel näen sellist suhtumist iga päev. Mõni venelane nõjatub pool tundi labidale ja ajab juttu. Kui juba teed tööd, siis tee, ja kui ei, siis pigem üldse mitte.

Peata kanad

Peab muidugi tunnistama, et pisikesi libastumisi tuli ette ka muidu täiuslikul nõukogude ajal. Kord sai asfalt juba ära laotud, kui avastasime, et torud oleks ju ka tulnud paigaldada, ja töö algas otsast. Ega tänapäeval midagi teistmoodi ole.

Töölised siblivad Annelinnas ringi nagu peata kanad. Üks kaevab teed risti, teine pikuti ja töö kuhugi edasi ei liigu. Kas keegi nende tegevust üldse koordineerib ka? Pean taas kordama oma vana tõdemust, et kala hakkab mädanema peast ja linnavalitsuses väärib keegi saabast.

Pühendunud televaatajana tean, et selle ajaga, kui meil ühe kõnnitee kallal janditakse, on Ameerikas juba pilvelõhkuja püsti. Teadagi, ega sõrme saa ühe teise ihuliikmega võrrelda. Kui me molutamise mentaliteedist lahti ei saa, ei jõua me viie rikkama Euroopa riigi sekka iialgi.

Igal juhul soovin, et minu matused tuleks lõbusad – olen pika elu jooksul viibinud ka sellistel, kus kadunukese mälestuseks tantsugi vihutud. Ise olen nii Luulele kui Toivole andestanud ja loodan, et nad vähemalt kalmistul samaks jõudu leiavad.

Autor: Uuno Kivilinnast, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 30/03/2017 17:08:42



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25255489349365